fbpx

Ümber lõigatud muusikal


ABBA meeste Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse ning Tim Rice`i «Chess» («Male») on muusikal kaheksakümnendatest, enne suuri muutusi N Liidus ja maailmakorralduses.
Just sellel kümnendil oli külma sõja tipp, mil tõsiselt naeruväärse kemplemise vahendiks sai peaaegu kõik ning peaaegu kõik kaotas ka eheduse ja aususe. Ainult kaheksakümnendatel võis luua muusikali, kus banaalne armukolmnurk määrab male ja maailma saatust.
«Chessist» saavad kuidagimoodi aru need, kes mäletavad, kuidas teati male maailmameistreid (kes kannab seda tiitlit praegu?), kuidas pinisesid stringsüntesaatorid, kui ebamugavad olid õlakutega pintsakud ja kuidas iga päev oli hirm kohe-kohe lõhkeva tuumapommi ees.

Ümber lõigatud

Seega pole «Chess» muusikavälises mõttes (igihaljaid meloodiaid ju temas leidub) just ajatu teos. Nii võib aru saada lavastaja Georg Malviuse ideest lõigata see ümber millekski tänapäeval mõistetavamaks.
Erilist vägivalda on tarvitatud just esimese vaatuse kallal, mis on ümber susserdatud näitlejate Koidu, Lauri ja Gerli omavaheliseks armuafääriks teatri lavataguses ruumis.
Saame teada, et Koit (Koit Toome) on vägivaldne alkohoolik. Ta peksab oma naist Gerlit (Gerli Padar), kes põgeneb tragikoomilise vuntsi Lauri (Lauri Liiv) embusse.
1950. aastate stiilis melodraama pole aga kuidagi veenev ja mõjub liiga primitiivsena. Õnneks on vahele pikitud päris laval toimuvaid 1970. aastate (meenuvad muusikalifilmid «Tommy» ja «Produtsendid – Hitleri kevad» ) maitselageduse parimate traditsioonide järgi pompöösselt lavastatud-kujundatud (kunstnik Ellen Cairns, koreograaf Jüri Nael) kooristseene.
Koori ees rokib täiega Kohtuniku osas Aivar Tommingas. Kahjuks on neid pööraseid tramburaisid kogu muusikali peale vaid mõni ja siis ka vaid viieminutiliste juppidena.

Totakas camp

Teises vaatuses on originaalset «Chessi» rohkem alles jäetud, nüüd on seda muusikali võetud totaka campi võtmes, seda kohmakalt karikeerides.
See muudab kogu lavastuse skisofreeniliseks – «tõsisest» suhtedraamast saab järsku tobenaljakas ajastuparoodia. Loo kohmakas finaal, milles näitlejad lähevad lihtsalt üksteisest lahku, ainult rõhutab seda.
Nii et tervikuna on Malviuse versioon «Chessist» ebaühtlane ja ebaveenev. Samas oli seal mitmeid suurepäraseid elemente ja sooritusi. Aivar Tommingase jõulisi esinemisi sai juba mainitud, balleti-intermetsod on samuti head.
Gerli Padar Florence´i ja Gerli osas on vokaalselt võimas. Kahjuks on mitmete osaliste, näiteks Janika Sillamaa ja Taisto Noore rollid nii pisikeseks nuditud, et õiget sotti ei saagi.
Koit Toome peab esimeses vaatuses pidevalt purjus olema, sellest vist ka diktsiooniprobleemid lõpuni välja. Lauri Liivi tenor ei sobi dramaatikaks – omandab ebameeldiva kääksuva tämbri.
Nii et kes ei lähe nautima suurt kunsti ja lugu, vaid häid popmeloodiaid, kohati atraktiivset show´d ja vokaalsooritusi, see leiab «Chessist» oma.

———————————————————–

Arvamus

Priit Pajusaar, helilooja:
Ma olen selle muusikali muusika suur fänn. Lavastusest on mõned väga head numbrid välja jäänud, aga see ei häirinud. On ju arusaadav, et igal lavastajal on oma nägemus ja igal lavastamisel on võimalused erinevad.
Solistidel olid rasked partiid, aga nad väärivad tunnustavaid sõnu. Järjekordselt üllatas Lauri Liiv ja kogu lõpuansambel oli väga veenev. Ja mind üllatas ka koor, kes oli hästi kompaktne.
Ma usun, et on norijaid, kes võivad öelda, et mõne koha peal läks tekst kaduma, aga muusika seisukohalt on oluline, et oleks hea balanss tausta ja solistide ja ansambli vahel. Mulle see balanss meeldis. Tihtipeale on nii, et solistid on hästi ees, ja taust, mis annab tegelikult värvi, jääb liiga taha.
Tulin Tartusse kartusega, et kas siia sõitmine ikka tasub ära, aga ma jäin rahule. Vokaalselt oli võimas etendus. Kui on tegemist muusikalavastusega, siis on see ju kõige tähtsam.

Zoja Hertz, kontsertmeister:
Minule meeldis, teatri võimalusi on kasutatud maksimaalselt. Lavastuses oli ilusaid üleminekuid, näiteks see, kus stseen reaalsete tegelastega läheb üle hingede tantsuks. Ja muusika pakkus palju ilusaid hetki. Orkester ja balanss lauljatega oli samuti suurepärane.

Jane Miller, tantsuõpetaja ja koreograaf:
Esimene vaatus oli hoogne ja vaheldusrikas, teine vaatus puges hinge ja kiskus kohati pisara silma. Tantsudest meeldis mulle eriti peategelaste trio, kes esitas armastuskolmnurka.
Olen väga rahul, et sattusin vaatama. Tõeliselt professionaalne trupp.