fbpx

Ülo Tonts “„Kolmkümmend aastat teatriehitamist”


Madli Pesti, Eesti Ekspress

Ülo Tonts „Kolmkümmend aastat teatriehitamist. Vanemuise sõnateatrist 1955-1986″, Tartu 2006, 344 lk

See ülipõhjalik uurimustöö on hindamatuks aardeks teatriteadlastele ja -uurijatele, kuid tavalugejale jääb raamat liiga kuivaks, detailide- ja arvuderohkeks. Tontsulik vanamoodne keel on tänapäevasele lugejale ebasõbralik. Miks küll pole toimetaja kustutanud ära kõiki neid lõputuid ja segadusse viivaid eesnime esitähti, mis teevad raamatu sorava lugemise pea võimatuks? Või on olnud eesmärgiks lähendada tänapäevast teadusuurimust uuritava objekti aegse keelekasutusega?

Tonts käsitleb Kaarel Irdi juhitud teatriperioodi kõikide nurkade alt, ühiskondlikest suhetest üksikute lavastuste ja näitlejatöödeni. Ülima põhjalikkusega kirjeldatakse repertuaari ja selle poliitikat; raamatust leiab ka pikemaid portreeülevaateid Irdist, Kaidust, Süvalepast, Hermakülast ja Toomingast. Raamatu eesmärgiks on olnud uurimuslik objektiivsus, kuid isiklike ja isikupäraste detailide – seikade lisamine oleks tervikule vaid kasuks tulnud (on ju autor olnud ise pikalt seotud Vanemuise teatriga).

Käesolevas raamatus on teeneka teatriuurija jaoks aga olnud kõige tähtsam rõhutada teatri olulisust ühe rahvuse kujunemisel ja säilimisel. Lk 245: „Eesti teatri lugu on tihedasti seotud eesti rahva looga. Selle ühtsuse meeldetuletamine on ka üks käesoleva raamatu olulisi eesmärke.”

Publik on autoril kirjutades pidevalt silme ees: külastajate arvu mainitakse pea kõigi lavastuste puhul ning lugeja saab ka põhjalikult aimu vaatajate vastukajadest-suhtumistest. Toominga aforismile – teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igavikuliste nähtustega – paralleeli tuues: Tonts on teatri kui mööduva nähtuse igavikustanud raamatus.