Ülo Tonts kirjutas raamatu Vana Hirmsa parimast teatriajast
Andres Laasik, Eesti Päevaleht
Tonts vaatleb Vanemuise teatrit aastail 1955–1986, peaosas teatrijuht Kaarel Ird.
Äsja trükist tulnud teatriraamat “Kolmkümmend aastat teatriehitamist” jälgib, kuidas sündis Kaarel Irdi Vanemuise teater ja kuidas see loojus. Sissejuhatuses kirjutab Ülo Tonts et “tegemist ei ole Irdi-raamatuga”.
Ent möönab samas lõigus, et Vana Hirmus tõuseb selles raamatus peategelaseks. Ehk siis raamat pole sugugi ammendav Irdi elulugu peegeldama, ent rikas ja põhjalik, rääkimaks Irdi-aegsest Vanemuisest. Käsitlemise all aastad 1955–1986.
Kronoloogiliselt algab raamat aastal, mil Ird naasis Vanemuisesse ja juhtis Tartu suurt teatrit järjepanu üle kolmekümne aasta, kuni ta Vanemuisest jalad ees välja kanti. Mis on ka raamatu teine kronoloogiline rajajoon. “Kolmkümmend aastat teatriehitamist” on raamat, mis loob tasakaalu ja mõistmist hilisemas teatriloos, täites kohe mingit justkui iseenesest tekkinud vaakumit.
Vene võimu aegsest Vanemuisest rääkides on kogu aeg esil kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate uuendus, mis oli ometi vähemalt oma algusperioodil nähtusena marginaalne. Kaarel Ird ja Epp Kaidu tegid neilgi aastatel elujõulist peavoolu-teatrit, mille jälg oma ajas oli võrreldamatult suurem. Kust see Irdi mahavaikimine on tulnud?
Eks ikka Irdist endast. Veel Vene võimu päevadel, sõites ükskord Tallinnast Tartusse koos ühe teise legendaarse mehega, Heino Mandriga, keeldus viimane Irdi mitte ainult kunstnikuks, vaid ka inimeseks pidamast. Ülo Tonts tõestab nüüd ära küll, et Tartus kolm aastakümmet rahvalikku ja rahvuslikku teatrit teinud Ird oli kunstnikuna suur.
Irdist kogu tõde sisaldav raamat tuleb aga veel kirjutada, kuigi sellegi tarvis on Ülo Tonts suure hulga niidiotsi lahti harutanud… Lähiminevikku – mida mäletatakse paratamatult emotsionaalselt – raamatus kujutades on Ülo Tonts teinud julgustüki. Aga tal on ka konks, mis need keerulised aastad avab.
Autor on vaaginud publikunumbreid, lugenud teatritekstide ja lavastuste sõnumeid ning jaganud lavastused vastavalt saadud andmetele loovalt “omadeks” ja “võõrasteks”, kasutades neid määratlusi veel omakorda variatsioonides. See meetod ongi Irdi rahvaliku ja rahvusliku teatri mõistmiseks parim, hääletas ju Vanemuise publik teatrilavastusi jalgadega – seegi olevat Irdi väljend –, tulles kohale või mitte.
Ometi pole Tonts oma raamatuga Nõukogude aja labürindist päris puhtalt läbi saanud. Stalinlikust teatrist pääsemist nimetab ta kui “tagasipöördumist inimese normaalse (apoliitilise) mõistmise ja kujutamise juurde”. See sulgudesse pandud sõna on eksitav, sest lubab oletada, justkui oleks stalinliku poliitilise surve all sündinud lamedatel lavastustel midagi ühist poliitilise teatriga.
Küll on raamat ise teatud mõttes apoliitiline, sest silub maha seal mainitud Vanemuise-siseseid konflikte. Kas tuliselt peetud kriisikoosolekute protokollidest ei olnud leida vihjeid, mis vastasseisude tõelist sisu oleks valgustanud?
Silumist on mujalgi. “Jääb mulje, et ametnikud toimisid ettenähtud rutiini piirides ja heasoovlikult. Pahatahtlik sekkumine oli erandlik” (lk 52). Raamat ise seda väidet nii väga ei kinnita, tuues esile rohkeid episoode, kus seltsimees Sergei Levin tuleb Tallinnast koos oma kaasvõitlejatega Vanemuise tükke keelama, käskima ja lihtsalt norima. Jättes Kaarel Irdile kunsti päästja rolli.
Ka on raskusi allikatega. Tonts möönab, et Karin Kase raamat “Eesti Nõukogude teater 1955–1965” kirjutab “asjade seisust miskipärast ikka veel kaude” (lk 39), ent kasutab raamatu väiteid, nagu need on (lk 30), tegelikku tausta lahti kirjutamata. Häiriv pisiasi on eesnimetähe kasutamine tekstis. Vene ja ka Pätsi ajal esinenud komme inimese eesnime initsiaali taha peita tundub nüüd kuidagi kohatu.