Loe

Üksildane üksildane Lääs Sadamateatris

Blogi Eveliis

Blogi Eveliis

Kui maailmas on üks koht, mis on sama depressiivne kui Eesti küla, siis on see maakant Iirimaal. Ehk selle pärast iiri autorite tekstid siinsetel teatrilavadel nii sageli lavastatud ja vaadatud ongi – nagu omad ju. Ja kui lisada  veel McDonagh tükkidele omased sisemised pinged, mis lähedaste peal valimatult välja elatakse, on esimasendustükk garanteeritud.

See, kuidas Üksildase Lääne vennad Colemand ja Valene omavahel kaklevad meenutas mulle mu oma vennaga maha peetud sõdu. Tõsi, meie olime siis vastavalt 2-10 ja 4-12 aastased. Siis järgnes meil vennaga tükk tühja maad ja mitte-midagi-ühist olemist ja alles siis kui mina ära kolisin ja vend ära kolis, jõudis kohale arusaam, et täitsa talutav inimene teisest ikkagi välja kukkunud. Võinoh – eks ma loodan tema poolt vähemalt sama hinnangut. Ega meis suurt ühist pole siiani välja joonistunud ja enamasti meid isegi ei peeta sama pere lasteks, aga noh – kui üldse siin maailmas keegi lähedane saab olla, siis vist ikka see inimene, kellega samast üsast tuldud on. Üksildaste laste elu on ikkagi kurb, sest kui vanemad ära surevad, siis polegi maailmas enam mitte kedagi teist jäänud. Ma kuidagi tajun õe-venna leina palju valusamalt kui esivanemate kaotust millegi pärast… Ja noh, meie peres pole need suhted kunagi liiga tähelepanuväärsed olnud isegi.

Aga tagasi Iirimaale. Coleman ja Valene on mõlemad peast haiged, see juhtub ikka kui liiga kaua üksinda passida, lakke sülitada ja elu maha ja mööda libiseda lasta. Vennakesed tiksuvad maiteamida tehes, mille käigus üks möödaminnes vihahoos isa maha laseb ja teine tema poolt tunnistades endale selle abil maja välja petab. Soojad suhted ikka mingil määral säilivad, sest kuigi Valene (Andres Mähar) kogu maja ja valdusi enda omaks peab, ta oma luuserist venda siiski välja ei kihuta. Sest noh, sellise kõrval olles ei ole ehk endal nii lootusetu luuseri tunnet. Naist pole, lapsi pole… Niimoodi on vähemalt võimujooned paigas. Vendadest üks on selline lühikese süütenööriga tainapea ja teine on pedantne iniseja. Talumatult lapsikud mõlemad. Ja siis mingi kahjatsev katoliku preester seal undamas ja oma saamatust nende persses peresuhetes ette kujutav. Ja Tüdruk – Kristiina-Hortensia Port – ma esimest korda nägin sellist näitlejat laval, keda ei olnud piinlik vaadata piinlikus rollis. Aga ta on muidugi ka sellest mulle kõige tundmatumast 2012-aasta lavaka lennust. Sest see Tüdruku roll oli ikka täiesti ebaadekvaatne. Kõik, mida üks naine sisemonoloogides võib öelda, jääb ikkagi sisemonoloogidesse, aga see ullike käis ja halises joodikutest vendade juures oma suurest leinast ja enne seda mängis mingit bravuuritari. Pff. Kui juba on nii palju hingesuurust, et selliseid tundeid tunda ja mänge mängida, on ka pieteeditunnet neid endale või veidi tundlikumale publikule hoida Aga Hortensia on kift. Ma ei teadnud ta olemasolust seni midagi ja kiidan ta lavale laskmise ovatsioonide saatel heaks. Kogu etendus tekitas minus aga ränga vajaduse veel ühe meele rakendamiseks ja sellest oli nii kuramuse kahju, et Sadamateatris seda ei kasutatud. Haistmine! See tükk lausa karjub lisakujunduse järele! Samakalõhn kui pudelist viina kulistatakse, soolaste kartulikrõpsude lõhn kui need mööda tuba laiali pekstakse (jah, sinna lae alla, kus ma istusin see ei küündinud), sopa ja liga, mustade sokkide ja niiskuse lõhn selles räämas majas. Kõrbeva ja sulava klaaskiu lõhn, mis ahjust välja pahvatab, kui Coleman Valene’i kujusid hävitab, mere ja adru lõhn, kui preester vee ääres igavikku vaatab… Noh, seda kõike oli nii hädasti vaja, sest mäng ise oli nii tõetruu, et aju hakkas protesteerima selle viimase reaalsusest puudu jääva killukese pärast. Super-T arvas mõneti häirituna, et pole kunagi sel määral vägivalda laval näinud. Noh, Sarah Kane’i ma teda vaatama ei vii.

24.01.2014