Loe

Üksikute hing Stephan Hansen

Postimees/Arter

Ehkki Rootsis Göteborgi ülikoolis muusikat ja draamakunsti õppinud norralane Stephan Hansen ei pea Jeesus Kristuse kehastamist veel oma elu rolliks, on osatäitmiste arv aukartustäratav. Pärast sellesuviseid Tartu-etendusi on Hansen Jumalapoega mänginud 484 korda.

Kui Vanemuise teater teatas, et suvemuusikali «Jesus Christ Superstar» nimiosas esineb norralane Stephan Hansen, polnud teist siinmail pea keegi kuulnud. Jeesuse roll pole teile võõras, kas osutusite valituks ilma katseteta?
Sugugi mitte. Pidin saatma lindi ja CD-plaadi oma esinemisega. Ma arvan, et mind valiti välja ligi paarikümne rahvusvahelise kandidaadi hulgast. Eks lavastaja Georg Malvius muidugi teadis mind, ta oli üks mu õppejõude Göteborgis. Tema võttis mu ka kooli vastu. Aga koos töötanud me veel polnud.

Kes on teie kehastatav Jeesus?
Kui aastate eest selle rolliga alustasin, oli Jeesus pigem märter. Mul ei tulnud siis pähe otsida tema kujus inimlikke jooni. Nüüd, neli aastat hiljem ja pisut targemana vaatan teda teisiti. Maailm on teistsugune… Kas või pärast 11. septembrit, kui soovite. Nüüd püüan leida Jeesuses selle, mis puudutab meid kõiki, leida temas inimese. Ta peab olema seesmiselt tugev, mitte mingi mässaja.

Usute te ise jumalat?
Usun. Aga üks on selge – muusikal pole piiblitekst. See on rocki ajalugu, mille lugu on küll piiblist tuttav, aga lähenemine teistsugune. See on inimlikum. Võtame või küsimuse, kas Jeesusel oli suhe Maarja Magdaleenaga.
Kui «Jesus» esmakordselt Londonis maailma esiettekandele jõudis, tõusis suur pahandus, justkui oleks piibliteksti ja Jeesuse ikooni rüvetatud.
Pärast meie esietendust Trondheimis tõstsid kristlikud ringkonnad samuti häält. Põhjuseks asjaolu, et Jeesuse ristilöömisele ei järgnenud ülestõusmist. Etenduse lõppedes on Jeesus ristil. Ma arvan, et nüüd on ka kirik aru saanud, et see on vaid üks võimalus ajalugu vaadata. Esimene reaktsioon on muidugi šokk, aga inimesed õpivad seda uuesti nägema. See on nagu lapsega, kes vaatab oma lemmikfilmi 25 aastat hiljem. Ta on vahepeal suureks saanud ja vaatab lugu täiesti uue pilguga. Ja see võlub teda endiselt.

Teid see lugu võlub?
Ma mäletan aega, mil «Jesust» esimest korda lapsena kuulsin. Ausalt öeldes hirmutas see mind toona, mulle üldse ei meeldinud. Arvan, et see, kuidas inimesed reageerivad, on normaalne, sest igaühel on õigus oma tõekspidamiste eest seista. Eks esimest korda tehti ju see muusikal ikkagi selleks, et inimesed kuulaksid ja pärast nähtu üle arutaksid.

Et ikkagi mässava noorsoo muusikal?
Jeesus on tavaline inimene. Nüüd ma arvan nii. Temalgi olid oma vajadused, oma soovid, nagu meil kõigil. Just see inimlik pool loos on huvitav. Minu soov on, et vaatajad võrdleksid end tegelaskujudega. Jah, ma mängin laval Jeesust, aga samas saavad kõik end temaga võrrelda, emotsionaalselt seostada, olla kurvad ja rõõmsad… Siis on mu roll õnnestunud.

Paljud muusikalinäitlejad on öelnud, et vaat see on muusikal, mida olen eluaeg teha tahtnud. Te pole teisi muusikale suurt teinudki.
Olen mõningaid teisi teinud, aga mitte nii tuntuid. Ausalt öeldes, veel koolis õppides polnud mul tahtmist «Jesuses» kaasa teha. (Naerab.) Muusika ei meeldinud mulle, ma kartsin seda. Ikka seesama tobe lapsepõlvemälestus. Kui viimasel õpinguaastal Norra lavastaja Jeesust mängima kutsus, vastasin eitavalt. Siis pakuti mulle osa muusikalis «Rent» ja ma ütlesin taas «ei». Alles siis mõtlesin, et kui nii jätkan, ei teegi ma midagi. Aasta pärast võtsin pakkumise vastu. Eks ma enne Tartu-etenduse vastuvõtmist ka mõtlesin pikalt.

Nüüd on roll teile juba tuttav.
Jah, muusika on sama, laulmine on sama. Aga ikkagi on eri riikides tehtavates muusikalides palju erinevusi. Praegu mängin ikkagi teistmoodi kui aasta tagasi. Uus lavastaja ja uued partnerid tähendavad uut etendust. Ja erinevus on juba kultuurilises mõttes. Kui esimest korda Trondheimis tegin, pidin leidma endas sellise Jeesuse, nagu sealne publik arvas, et ta oli. Isegi see oli oluline, et rahvas pidas teda kõhnaks – ja ma pidasin dieeti. Nüüd pean õppima mängima Jeesust Eestis. Vaatan kunstiteoseid, religioosseid joonistusi. Pean püüdma tabada siinse Jeesuse olemust. See pole mingi usuteadus, see on teksti- ja kultuuritunnetuse küsimus.

Milliseid muusikale tahaksite ise teha?
Andrew Lloyd Webberit kindlasti. Tahaksin kehastada fantoomi tema «Ooperifantoomis», või siis teha Bernsteini «West Side Storys» Tonyt. Jean Valjean («Les Misérables») on samuti hea roll. Eelistan siiski draamamuusikale kommertsmuusikalidele.

Kujutan ette, et võimalus muusikaliartistina läbi lüüa oleks näiteks Londonis West Endis märksa tõenäolisem kui Eestis.
Ma ei taha Londonisse minna. Tõtt-öelda ma isegi olin seal, aga see saastatus ja suurlinna kära… Elada seal küll ei tahaks. Praegu tahaks teha seda, mis endale südamelähedane. Ja Eesti-produktsioon tundus huvitav. Ma arvan, et kaaluksin Londonit siis, kui saaksin rolli mõnes uuslavastuses. Vastasel juhul saad osaraamatu, õpid varem loodud tegelaskuju tuimalt pähe ja ongi kõik.
Loomeprotsess mulle meeldib. Selles mõttes on Saksamaal huvitav, sest neil on paralleelsed nii sissetöötatud muusikalid kui ka oma versioonid neist. Vaadake Tartu «Aidat» või «Evitat», mis tehti nii, nagu lavastajatele meeldis. Mujal ilmas on see väga haruldane, sest muusikal on äri, kommertsialiseerumine on kõige alus. Pole ju mingit vahet, kas «Mamma Mia!» näiteks Londonis või Stockholmis. Sellepärast ongi kultuur oluline, et luua lavastus läbi iseenda ajaloo- või kultuurikogemuse.

Omamoodi tegemine võib muusikali originaalist ju sootuks erinevaks muuta.
See originaalimoodi tegemise põhjus on ikka ja alati rahas. Mina ei leia mingit mõnu selles, kui me kõik sööksime McDonald’sit ja vaatame samasugust «Mamma Miat!». Muidugi ei pruugi kõigile meeldida, kuidas mina olen 400 korda Jeesust teinud. Aga see ongi kunsti mõte, sellesse panen ma kogu südame. Ja vähemalt on otsused rollilahendusel sinu enda omad.

Olete laulnud «Jesust» norra, saksa, rootsi ja isegi prantsuse, nüüd siis inglise keeles. Kas lauljana on teile oluline, mis keeles etendate?
Muidugi. Inglise keeles kõlab see kõige paremini, sest tegu on rockmuusikaga. Ja see peab olema inglise keeles. Tõlkimisel võib palju kaotsi minna ja materjal pole enam nii sügav. Loodan, et eestlased saavad inglise keelest aru, lugu on ju tuttav. Võtkem või ooperid: ma usun, et Puccinit ei tõlgiks enam keegi. Oluline on ju ka, milliseid häälikuid sa muusikasse laulud: Rice ja Webber on väga andekad olnud ja ega see muus keeles nii hästi kõlagi. Pealegi on raske laulda keeles, mida ise hästi ei tunne.
Kunagi tehti mulle ettepanek laulda Saksamaal «Notre Dame’i kiriku kellameest», aga tegelikult saksa keelt ma ei oska. Üritasin kaks tundi teksti õppida ega saanud sõnakestki aru. Võimatu on niimoodi rolli kehastada, sest ma suutsin vaid häälitseda. Inglise keelega seda pole, sest see on üks mu kodukeeli: isa oli šotlane, ema norralane.

Aga kui keegi oleks pakkunud seda eesti keeles laulda?
Oi ei, ma ei suudaks seda teha… Üks näide – Oslos tuleb välja «West Side Story», aga see on norrakeelne. Saate aru, norrakad laulavad hispaania aktsendiga ameerika slängis. See on uskumatu! Ma ei usu, et originaalkeelsena keegi seda vaatama ei tuleks. Televisiooni inimesed ju vaatavad ja saavad aru, mis toimub. Pealegi on alati subtiitrite võimalus.

Jeesus, Quasimodo, Ooperifantoom… Mis te arvate, mis neid teis ühendada võiks?
(Mõtleb pikalt). Kui te nüüd neid niimoodi järjest nimetate… Tjah, kõik on ju hingelt üksikud tegelased. Isegi Tony «West Side Storys» oli üksik. Või Jean Valjean «Les Misérables’is». Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud. Ei saaks küll otseselt öelda, et ma üksik olen, kuigi pole abielus või… Üksindus mulle aeg-ajalt meeldib, see on võimalus olla iseendaga. Võib-olla tõesti on see mingi sisemine hääl või tundub paljudele lavastajatele, et ma sobiksin neisse rollidesse. Oi, päris hirmutav, tegelikult.

27.03.2004