Loe

Üks (liiga?) korrektne lend üle käopesa

Postimees

Alati võib vaielda, millise pilguga teatritudengite töid vaadata. Arvan, et lavastajasuuna üliõpilase diplomitööd tuleb vaadata «täie pilguga» – enam mitte mööndusi tehes, kõike täie ette võttes. Ning hea on, kui lavastus seda teha laseb. Mart Kolditsa «Käopesa» laseb, aga…
Teine dilemma on, et mida me diplomilavastuselt vaatama-ootama peaksime – uut ja maailma raputavat teatrimõtet (ehk vähemalt aimu selle eksistentsist) või käsitööoskuste demonstratsiooni. Ma küll ootan mõlemat. Ning siin on Kolditsa lavastus poolel teel. Ta lendab käopesa pooleks.

Vanemuisele vajalik

Kahtlematult on Koldits võimekas lavastaja, kes on koolis hästi tähele pannud. Lavastuse joonis, temporütmi vaheldused, misanstseenid, kohati ka inimestevahelised suhted on täpsed, well-made (nagu ka Dale Wassermanni näidend), aga… kuratlikult igav.
Mitte et igavusest nihelema oleksin hakanud, ent mitte mingisugust uut infot ma sellest ikoonilisest tekstist samuti ei saanud. See on üks korralikult lavale pandud lugu. Remargi- ja tekstitäpne.
«Konformism» on sõna, mis mul laupäeva õhtul teatrist koju astudes peas ringles ja pühapäeva keskpäeval kuulsin ma sama sõna raadiost. «Konformismi,» vastas Koldits saatejuhi küsimusele. Mnjah. Muidugi võib siit alustada suuri spekulatsioone Boccaccio stiilis, et Luciferi Peltsebuliga väljaajamine või midagi, kuid selline oleks mõttetu kakkumine, kasu ei kellelgi.
Tükk ise on konformistlik. West-Endi stiilis mõtlemapanev meelelahutus – teater kõigile. Vanemuisele kui institutsioonile vaieldamatult vajalik, diplomitööna lahjavõitu.

Mässumeelsus puudu

Julgen kõiki, kes eelmise sajandi 70ndatel sündinud, põlvkonnakaaslasteks pidada ja seda enam paneb mind imestama täielik mässumeelsuse puudumine selles lavastuses. Ja mässumeelsus ei tähenda ju mitte arutut eeslikisa, lahmimist ja kannaga prügikastide pikali tagumist, vaid samavõrra enesekindlat (isegi enesekeskset) otsingut, mis omatõena välja pakutud.
«God save the queen!» on võimalik laulda ka nii, nagu sugupüstolid seda tegid. Tegelikult isegi peab – see on nii kuulus laul, suisa hümn.
«Kas tõesti on maailm nii etableerunud?!» tahaks idealistlikult hõisates küsida. Kasutades põlvkonnakaaslase Kiwa väljendeid: ühelt poolt – «kõik süsteemid töötavad normaalselt»; teisalt – puuduvad märksõnad «froid ja pohhui»…
Aga okei, see kõik on selline teatrikriitiku jutt. Lugu jookseb, ja esietendusel umbes-täpselt nii hästi, kui see esikal võimalik on. Keegi ei kobista eriti ja keegi ei hiilga silmipimestavalt. Vahest ehk välja arvatud Hannes Kaljujärve (Randle P. McMurphy) ja Riho Kütsari (Pealik Bromden) stseen enne elekterkrampravi, Raivo Adlase (Scanlon) tõdemus «Ravitoimet roppu moodi!» ja Indrek Taalmaa (Cheswick) kõhklev-etteheitvad hetked.
Aga see on esikas, viiendal etendusel jooksevad kõik Vanemuise näitlejad nagu ludin, täpsetest tempovahetustest on loomulikud saanud ja publik tuleb saalist poolkatartilises seisundis, olen selles kindel.
Et mille kallal ma siis üleüldse vingun? Vaadake, siin jooksevad väga mitmed liinid kokku. Ken Kesey isiksuslik taust ja romaan, millest näidend on kirjutatud, «noore vihase mehe» mõiste, Milosh Formani film, Noorsoteatri 85. aasta lavastus, muutuvad ajad ja muutuv ühiskond, The Big Giant Head, Suur Vend, kes meid üha tähelepanelikumalt jälgib, teater kui institutsioon, teater kui haridusasutus, teater kui kunstitempel, ala- ja üliteadvus, alter- ja superego, vaim ja võim, reis ja stagnatsioon, vabadus, vabastus, julgus, argus, põgenemine, pagendamine… ja veel ja veel.
Aga laval näen ma mõtte ja vormikiiri selle maailma westendidele ja broodveidele.
Mart, ma siiralt loodan, et see kultuurikülje artikkel oli Sulle tagasisidena abiks.

Vanemuise uuslavastus
Dale Wasserman / Ken Kesey
«Lendas üle käopesa»
Lavastaja Mart Koldits
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Osades Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Aivar Tommingas, Külliki Saldre jpt
Esietendus 28. veebruaril väikeses majas

09.03.2004