Üks kõigi ja kõik ühe eest

Kadri Selge, Tartu Postimees

Roosad ja punased padjad, õhupallid, mänguasjad, hiina laternad ja paberist peokaunistused – kõik see roosamannamaiguline õhkab saali feminiinsust juba enne, kui kaunid kehad ise lavale ilmuvad.

Alateadvus hakkab genereerima kujutelma hilispuberteetilistest tütarlastest, kes mängukarud kaisus üksteisele oma viimaseid seksuaalvallu(a)tusi üles tähendavad. Palju ei eksigi, ainult ehk siiski nii palju, et tegemist on hiliskolmekümnendates naistega, kes pidžaamapeo asemel korraldavad oma rasedale sõbrannale titepeo. Vanemuise väikse maja laval saab näha pesuehtsat naistekat – kellele ja milleks, otsustage ise.

Kuus sõbrannat

Kokku saavad kuus sõbrannat, kes tassivad koosviibimisele lisaks kingitustele omaenese identiteedi-, olme- ja armumured. Ja me kõik oleme neid juba tüütuseni kohanud. Seebikaid jälgivale televaatajale kangastuvad silme ette «Seksi ja linna» või siis «Meeleheitel koduperenaiste» tegelased. Kui tõele aga lausa pingsal pilgul näkku vahtida, võime lavastuse «Beautiful Bodies» tegelaste foobiaid varieerides kohtuda iseenda peegelpildiga.

Näidendi autor Laura Cunningham ei näita meile tavatuid, võõraid ja võõristust tekitavaid prototüüpe, ta näitab meid endid – koondportreed tänapäeva kompleksides vaevlevast naisest. Süütu koosviibimine osutub aga kollektiivseks psühholoogiliseks raviseansiks, kus suupistete ja veiniklaasi taga avanevad kõigi kuue tegelase muidu nii hästi varjatud mädapaised.

Peoperenaine Jessie (Marika Barabanštšikova) on boheemliku kesta ja sisuga kirjanik, kes oma luuleandest olenemata on sunnitud kirjutama ühiskonnale «vajalikku rämpsu». Jessie ei usu harmoonilise kooselu võimalikkusesse. Lapsepõlvemälestus ideaalsest nn perepüramiidist on saanud keskealise naise kinnisideeks.

Iluteenuseid pakkuva firma omanik Nina on Katrin Pärna kehastuses igavesti kaaluprobleemides vaevlev küünik, kes sõbrannade jutuajamiste vahele oma ihu- ja iluhädasid groteskselt kommenteerib.

Anorektikust endine tippmodell Lisbeth (Piret Simson) elab edasi oma minevikku jäänud armusuhtes. Ainus, mis tema habrast keha veel püsti hoiab, on unistus igavesest armastusest. Ja kui teised tema fantaasiamaailma reaalsusega sisse sõidavad, ihkab ta surra. Simsoni Lisbeth jääb pigem ebalev-otsiva pilguga sülfiidiks kui reaalseks inimeseks.

Sue Carol (Janika Sillamaa) on näitlejakarjäärist unistav ettekandja, kelle enesehinnang saab löögi mehe truudusetusest. Tema kriiskavat kõnemaneeri ja hüsteerilisi kätega vehkimisi jätkub pea terveks etenduseks. Läbi lavastuse oligi ehk valusaimaks pinnuks vaataja silmadele Sillamaa hüperboliseeritud (ja seega ebausutav) purjusolek.

Positiivseimaks üllatuseks osutus Kersti Heinloo osatäitmine. Heinloo kehastatud Marthas puudus muidu tema rollides domineerima kippuv koketeeriv plikalikkus – selle asemel oli laval ennast pealaest jalatallani valitsev naine. Iga žest ja näoilme oli eksimatult Martha rolli teenistuses, mistõttu üleminek külmavereliselt iroonikult sisemiselt kibestunud üksinduses vaevlevale naisele on igati usutav.

Lavastuse ainus särasilm on Eva Klemetsi lapseootel Claire, kes on oma lapse süüdimatult eostanud suure tunde ajel ning kes oma vanusest hoolimata on jäänud sotsiaalsetest muredest puutumatuks lapseks.

Avatud silmadega

Kui avasilmi ringi käia, tulebki tunnistada, et me elame anoreksiast ja muudest ilu- ja elunormidest puretud maailmas, kus hirm üksijäämise ees on üks paljudest meile külgepookunud probleemidest. Lavastuse «Beautiful Bodies» kuue naise puhul pole kõik aga lootusetu, sest sügaval sisimas kannavad nad endis Dumas’ musketäride ideaali (kuigi ameerikaliku happy end’i liialdatud varjundiga) «Üks kõigi ja kõik ühe eest!».

 

«Beautiful Bodies»

• Ameeriklanna Laura Cunninghami näidend esietendus Vanemuise väikeses majas 19. jaanuaril.

• Tõlkinud Maarja ja Kirke Kangro.

• Lavastanud Jüri Lumiste

• Kunstnik Kristiina Münd, valgustuskunstnik Andres Sarv.