Loe

Üks ajab teist taga ehk Lugu pühendumusest

Liisa Ojakõiv, Tartu Postimees

Vanemuise uuslavastus «33 variatsiooni» on kui sibul, millest koorub mitu põnevat omavahel ühendatud kihti, kuid mille südamik ometi nutma ei aja.

Kuulus klassik Ludwig van Beethoven (Guido Kangur) võttis elu lõpul kinnis-ideeks kirjutada ühele valsijupile variatsioonid. Ta ei saanud enne pidama, kui oli neid viie aastaga teinud 33, ja ta oleks veelgi kirjutanud, kui kirjastaja poleks teda lõpetama sundinud.

Tänapäevases maailmas võtab muusikateadlane Katherine Brandt (Marika Barabanštšikova) vaevaks kaevuda neisse variatsioonidesse. Samal ajal ähvardab teda ennast surm ravimatu haiguse läbi.

Kolmas kiht loos on seotud Katherine tütre Claraga (Marian Heinat), kes oma rahutu meele kiuste pühendub ema eest hoolitsemisele. Clara austajaks saab tema ema meditsiiniõde Mike Clark (Karl Laumets). Nii moodustub loo tegelastest üksteisele pühendunute rivi, tuumik, mis ajab kogu sündmustikku edasi.

Kaks loojanatuuri

Beethoven ja Katherine on mõlemad jäiga iseloomuga loojanatuurid, kelle ülim pühendumus ühele probleemile isoleerib neid oma maailma. Seda tegelaspaari ühendab ka süvenev tervisehäda, mis muutub omaette inspiratsiooniks ja kannustajaks.

Vaevalt oleks Beethoven kuuljana loonud teoseid, mida ta suutis kirjutada kurdina. Samamoodi sunnib muusikauurijat tema haigus kiiremini ja intensiivsemalt töötama. Katherine’i innukus, tervise halvenemine ja oma haiguse ignoreerimine on võrdelises seoses tema tütre meeleheitega. Clara tunneb end üha eemale tõugatumalt.

See tants hakkab aina jõulisemalt kuristiku poole keerlema üsna loo alguses, kui Katherine’i ravimatust haigusest teadasaamine loob ootuse võimalikuks lõpuks. Lavastus ei paku sellel etteaimataval teekonnal palju ootamatuid käike ja üllatusi, kuigi on huvitav jälgida lahendusele jõudmist kui protsessi ning otsida tegelastes arengut.

Kui lõpuks elu ise tegelaste kangekaelsuse teravad nurgad siledamaks lihvib, toob see neis esile ka uutmoodi rahu ja leppimise, mis ongi Heiti Paku lavastuse suurim dramaturgiline katarsis.

Peategelaste triot toetab kõrvaltegelaste kolmik. Anton Schindler Beethoveni sekretärina (Margus Jaanovits) vahendab helilooja segast kunstnikunatuuri arusaadavas ja pehmendavas keeles välismaailmale.

Meditsiiniõde Mike (Karl Laumets) püüab võita Clara südant kohmetul, kuid pühendunul moel, ning raamatukoguhoidja Gertie (Ragne Pekarev) toetab Katherine’i tema uurimistöös.

Neist kolmest kõige põnevam ja mitmekülgsem on Gertie, kellest koorub etenduse vältel mitu äraarvamatut kihti. Ülejäänud tegelaste roll on üheplaanilisem.

Tegelaste pinnapealsus

Lavastuse alge peitub küll Beethoveni seletamatus kinnijäämises ühe näiliselt juhusliku viisi külge, kuid talle kui isiksusele ei pühendata eriti tähelepanu ja kuulus helilooja jääb vaatajale sama kaugeks kui teisedki tegelased.

Katherine’i ja Beethoveni süveneva haiguse pehmendavad asjaolud on mõnes koomilises hetkes, mida pakuvad noorte kurameerimine, helilooja lapsik ja ettearvamatu natuur ning raamatukoguhoidja omapärane tegelaskuju.

Vaatamisel jääb traagika asemele kriipima tegelaste pinnapealsus, mis ei lase välja paista nende hingeelu süvakihtidel ega mõtetel, nii et tervik jääb pisut võõraks. Publikus äratatakse intellektuaalne pool, sest lugu pakub palju seoseid, mida on põnev avastada ja pusleks ühendada.

(Tartu Postimees, 10.10.2018)

10.10.2018