Ühise hingamise võlu ja väljakutse
Igor Stravinski «Sõduri lugu», mis esietendus Sadamateatris märtsi algul, tuleb täna publiku ette viimast korda.
Sõduri lugu tantsitakse Sadamateatris lähema aasta jooksul juba teist korda. Mineval kevadel lavastas Ruslan Stepanov «Anathema», mis oli sümpaatlik juba selle poolest, et nii noor lavastaja võttis ette nii tõsise aine ega vandunudki alla.
«Anathemas» ja «Sõduri loos» on isegi ühiseid kujundeid, näiteks viiul. Mõlemat lavastajat huvitavad inimhinge keerasmikud. Aga mänguvabaduse aste on erinev.
Rachid Tika erilised kogemused annavad talle piisava koguse kergemeelsust, millega ületada raskuse vaimu.
Stravinski «Sõduri lugu» tuletab meelde ühe vaimukerge eelkäija, mis loob sarnast õhustikku ja meeleolu, sisaldades liikumist ja tantsugi: Marc Chagalli kubismi sugemetega maali «Sõdur joob». Ka Tika peamine vahend oluliste asjade ütlemiseks on õhustik.
Lavastuse võlu
«Sõduri loos» toimivad tants, sõna ja muusika enamvähem võrdvõimelisena. Sellist tulemust kohtab harva. Lavastuse võlu on rühmatöös ja mängulistes rolliülekannetes.
Jagunemised ja liitumised, lahkumised ja kokkusaamised sünnitavad rütmi maagia. Lava hingab ühes rütmis Stravinski muusika vabaduse ja vaimukusega.
Kripeldama paneb siiski üks tegemata jäänud samm – orkestri ja lava tihedam sidumine. Toomas Vavilov dirigeerib praegu üleval poodiumil seljaga lava poole. Tal puudub all toimuvaga silmside.
Etendusel tasub olla avatud atmosfäärile, et aduda kõiki tasandeid tervikus. Siin ei ole mõtet järele anda ahvatlusele mõnd solisti kontekstist välja rebida.
Janek Savolaise Saatana lahendus on ses suhtes piiripäälne. Õigemini, kui lavastuse vaimu järgida, siis on Savolaise oma vaid osa Saatanast, sest «Sõduri loos» ei saa keegi ühtki osa lõpuni endale. Isegi Saatan mitte. Soolod on justkui pingule tõmmatud võrgustiku katkevad ja korraks välja plaksatavad niidid.
«Sõduri lugu» ei ole ühejooneline jutustus. Lugu tõuseb aegajalt iseenda kohale ja vaatleb end muiates kõrvalt. Siin on lummavat tinglikkust. Huvitav, et Tika ajab seejuures läbi ilma sundusliku videota, keskendudes seda enam inimesele, muusikale ja hingamisele ning jäädes avatuks eri meeltele.
Arvustaja Heili Einasto on tabanud lavastaja kõige tundlikumat närvi (Postimees, 11. aprill): «Ühel hetkel taipad, et «Sõduri lugu» pole üksnes allegooriline jutustus ühest sõdurist ega isegi mitte tänapäeva kapitalistlikust ühiskonnast, vaid ka lavalolijaist ja teatritegijaist.»
Ühises hingamises
Tika ei ole lavastajana tükitööline, kes lükib niidi otsa samme, asendeid ja võimlemisharjutusi. Teda köidab seesmise kuulamise vajadus ja iseendas selgusele jõudmine, võimalus ühist hingamist korda saada. Ta avab neid kanaleid, mis teevad pelgast professionaalsusest loomingu.
Rõõmustav, et Vanemuine võttis mängukavasse taas ühe lavastuse, mis nõuab nii suurel määral trupi ühist hingamist. Nõutuks teeb ainult, et see väärt kogemus tantsijaile, näitlejaile ja muusikuile nii üürikeseks jääb. Millist võrdväärset toitu teater asemele pakub?
Tantsudraama
• Igor Stravinski tantsudraama «Sõduri lugu» esietendus 3. märtsil.
• Koreograaf-lavastaja Rachid Tika, osalevad balletitrupp, vabakutselised näitlejad Marju Männik, Liisa Taul, Marko Mäesaar ja Indrek Apinis ning orkester Toomas Vavilovi juhatusel.