Turvaline ja mõnus

Belgia koreograafi Matteo Molesi «Outbound», kümnele Vanemuise tantsijale loodud tunnine tantsuoopus, on well-made play. Jah, kuulsite õigesti. Ka moodsas tantsus liigub sellist kraami. Eestis vähem, Euroopas rohkem. Aga meiegi oleme ju Arkaadia teel…
Selge see, et Vanemuine ei saa praeguses olukorras võtta enesele riske. Ka «Outbound» on kindla peale minek, isemängiv ja turvaline, millelt on maha lihvitud teravad nurgad.
Oma pretensioonitus esinduslikkuses arvestab see ka laiema publikuga, nendegagi, kes moodsa tantsu abstraktsuses ikka tonti on kippunud nägema.

Fragmentide kogum

«Outbound», mis tõlkes tähendab «eemalduvat» või «lahkuvat», on kaasaegne selles mõttes, et koosneb fragmentidest. Seda raamib suur eepiline narratiiv inimese kulgemisest, pidevast teelolekust. Kõik, mis selle kulgemise vahele jääb, on katkendlik, fragmentaarne, nagu inimese mälu ja mõttedki seda on.
Tantsijad ilmuvad ja kaovad justkui üksikud mälupildid, mis ootamatult kusagilt hämaratest hingesoppidest esile kerkivad. Valgus süttib ja kustub. Paarid ja grupid moodustuvad ja lagunevad. «Outboundi» status quo on kahevahelolek – jääda või minna? Lõpuks minnakse siiski… sest teekond on pidev, ei lõpe iial.
Sadamateater on tänuväärselt voolav ja vormitav, pakkudes võimalusi ruumiga mängimiseks. «Outboundis» on tantsupõrand keset saali, publik piirab seda neljast küljest. Distants on minimeeritud, tantsija isiksuslik külg «suurde plaani» tõstetud.
Vanemuise moodsa tantsu «rakuke» kannab nõudlikud plaanid auga välja, mõningane ebaühtlus nii suure koosseisu puhul – 10 tantsijat korraga laval – on Eesti oludes, rääkimata Tartust, paratamatu.
Kujutan ette, et tantsijatele on «Outboundi» mõnus ja hariv teha olnud. See paistab esitusest välja. Ei kahtle ka selles, et Matteo Moles on inspireeriv pedagoog. Iseasi, kui isikupärane on tulemus, see, mida me lavalt näeme.
Siit küsimus – kas «Outboundi» koreograafia pole ehk liigagi well-made? Kompromiss, mille põhjusi võime vaid oletada?

Kena pakend

Kontaktimprovisatsiooni on laval huvitav vaadata siis, kui see omandab uue kvaliteedi, kasvatab enesele liha luudele ehk teisisõnu – kui koreograaf laseb selle läbi oma isikupärase stiili filtri.
Praegu kipub «Out-bound» jääma harjutustundides praktiseeritavate improvisatsioonide mehaaniliseks, ent oskuslikuks ülekandeks, millele on leitud korralik raam ja kena pakend, aga puudub auteur’i puudutus.
Kõigele vaatamata vääriks «Outbound», aga samuti Teet Kase «Fluxus», et nendest saaks osa ka Tallinna publik. Praegu on Vanemuise tantsu isolatsioon vesi nende veskile, kes nõuavad üha valjemal häälel tantsu amputeerimist Vanemuise küljest.
Samas – kui Vanemuisest on üldse võimalik rääkida kui kaasaegsest tantsuteatrist, siis eelkõige nende tööde põhjal, mis on välja tulnud ja loodetavasti veel tulevad just Sadamateatris.