fbpx

Tundeterrorist Ellingu mantel varjab pommi


Lavastust “Elling” Tartus tasub tähelepanelikult jälgida, sest varsti võivad ka paljud teatrikülastajad end nimitegelase kombel sotsiaalkorterist avastada.

Kõigepealt aitäh lavastajale Ain Mäeotsale, et ta midagi üleliigset ei teinud ega näidanud ja keskendus oma lavastajatöös peamiselt näitejuhtimisele. Eesti lavastajate hulgas on palju suurepäraseid visionääre ja oluliselt vähem häid näitejuhte. Tore, kui üks lavastaja otsustab ennast ja teatrit arendada just näitejuhtimise vallas.

Margus Jaanovits on juba mõnda aega päris hea olnud, nii ka “Ellingus”. Hea karakter, karikatuurse piiri peal. Noorte vanemuislaste Markus Luige ja Ragne Pekarevi esitused olid samuti korralikud ja igati ansamblis. Eriti Ragne oma.

Üllataja oli Ellingu osatäitja Riho Kütsar. Ta suutis toimetada lavalt saali sedasorti soojuse ja teravmeelsuse segu, mida teatris harva näha ja tunda saab. Pole seda varem ka Riho enda esituses näinud. Ta suutis oma tegelase tundeelu tõeliselt plahvatusohtlikuks mängida. Tahtmatult tekkis kujund tundeterroristist, kelle mantel varjab pommi. Selle puhul talle kindlasti palju õnne.

Tükk oli hea, naised nutsid esietendusel ja mehed võitlesid nutuga. Asja juurde ehk mõtete ja tunnete juurde, mida “Elling” tekitas. Lähedus on kummaline asi. Kunagi oli see täiesti loomulik. Inimene on ju algselt “disainitud” kariloomaks. Hiljem on olnud kõige loomulikum inimkoosluse vorm tuumpere: ema-isa-lapsed. Praegu oleme me väga üksildased ja lähedus esineb tihti ainult haigushoogude kujul.

Haritusele, haridusele, intelligentsile, taiplikkusele ja andekusele vaatamata elab Elling sotsiaalmajas koos tõsise hädavarese Kjelliga. Miks? Mis tal puudu on? Näib, et üks olulisi põhjusi on tõsiasi, et ta elas lapsepõlves emaga kahekesi. Ma ei räägi praegu sellest, mida me tükis näeme, vaid sellest, mis tükile eelnes. Sellest, kust Elling võiks tulla, sellest, kust Ellingu draama pärit võiks olla.

Me oleme naiste üles kasvatatud põlvkond, nagu ütles Tyler Durden “Kaklusklubis”. Kui ema kasvatab oma poega üksi, siis ei ole neil kummalgi kedagi muud, nad armastavad teineteist. Siis tekib pojal hirm, et ema läheb ära. Ema tajub seda ja teab, et poeg läheb ükskord niikuinii ise minema. Siis ta hirmutabki poega sellega, et jätab ta maha, sest ta ise ei taha üksi jääda, sest tal ei ole kedagi peale poja. Ja poeg tahabki kogu aeg ema juures olla.

Ühel päeval saab poeg suureks ning tahab ikkagi emast ja tema kaotamise hirmust vabaneda. Aga ta ei taha ega suuda ka üksi olla. Ta leiab naise, keda armastada. Nüüd tahab ta kogu aeg oma naise juures olla. Aga sisimas ta kardab, et naine jätab ta maha. Õrn kooselu Elling ei ole leidnud naist, ta on leidnud Kjelli, elukaaslase. See ei ole intiimsuhe, see on midagi hoopis siduvamat. See on kooselu.

Elling koristab, Kjell käib poes ja teeb süüa. Ning see suhe on täis uskumatut õrnust ja soojust. Ellingut tasub tähelepanelikult vaadata. Väga varsti on meil siin Eestis samasugune igapäevane tegelikkus. Meie Nõukogude päritolu sotsiaalkultuuriline teistsugusus saab kohe varsti otsa. Varsti leiavad üllatavalt paljud meie seast ennast sotsiaalkorteritest.

Millegipärast mulle tundub, et muuhulgas ka paljud teatrivaatajad. Paljud leiavad end sealt oma suureks üllatuseks. Neil saab olema sealt kõige raskem välja pääseda. Ma ei “apokalüptitse”, mul on lihtsalt elav kujutlusvõime. Nagu Ellingul.

Uus lavastus “Elling”

Autorid: Axel Hellstenius ja Ingvar Ambjørnsen •• Lavastaja: Ain Mäeots •• Osatäitjad: Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev •• Esietendus 8. detsembril Tartu Saksa Kultuuri Instituudis