Tuline tantsumees

Kelly Kipper, femme.ee

 

USA koreograaf Cedric Lee Bradley (43) on veetnud oma sügiskuud mitte mõnes tulesärases maailmalinnas, vaid väikeses hubases Tartus. Miks? Eks ikka selleks, et tuua lavale kõige suurejoonelisemate tantsuseadetega muusikal “Mary Poppins”, mida Euroopas kunagi nähtud.

Kahe ja poole nädala pärast Vanemuise lavalaudu vallutava lavastuse vahetu energiline ning elurõõmust pakatav koreograaf leiab meiega kohtumiseks aega pärast järjekordset maratonproovi. Cedric, kelle kogemustepagas on nii täis, et kasutusele tuleks võtta mahukas lisakohver, on teinud lisaks muusikalidele, operettidele ning kabareesõudele tantsuseadeid ka reklaamidele ja filmidele ning koostööd maailmakuulsate artistidega nagu Elton John, Lionel Richie, Gloria Gaynor, Robbie Williams ning Anastacia.

Nagu oma ala tõeliste proffide ja fanattidega ikka, tegi ka Texases sündinud Cedric oma esimesed tantsusammud juba varases lapseeas. “Mu ema on rääkinud, et ma tantsisin alati mööda maja ringi. Nipsutasin sõrmi ja tantsisin. Ma absoluutselt armastasin muusikat ja tantsu! Iga kord, kui nägin telerist Gene Kellyt tantsimas, olin lummatud. Nii, et tants on alati olnud minu kirg. Mäletan, et kui olin umbes 11aastane, tahtsime sõbraga võtta osa ühest estraadivõistlusest. Kuna mul polnud kostüümi, otsustasin selle ise valmistada. See oli hetk, mil mu ema mõistis, et minust saab kunagi professionaalne tantsija,” meenutab tänaseks maailmanimega koreograaf.

Cedricu esimesed n-ö ametlikud tantsuoskused ja -teadmised pärinevad filmist “Fame” tuntud näite- ja visuaalkunstide kooli Houstoni harust, millele järgnesid õpingud New Yorgi ülikoolis. “New Yorgis õppides tundsin ühel hetkel, et koolist ei saa ma nii palju oskusi, kui reaalselt tantsides, nii et otsustasin tööle hakata. Minu esimeseks muusikaliks sai “West Side Story”, millele järgnesid “42nd Street”, “Singin’ in the Rain” ning “Anything Goes”,” räägib mees.

Euroopasse jõudis Cedric esimest korda muusikalidega “Sophisticated Lady” ja “Good Luck” tuuritades: “Muusikalituur kestis kokku üheksa kuud, mille jooksul nägin ära kogu Euroopa. See oli lihtsalt imeline kogemus! Varsti pärast New Yorki naasmist sain ühelt healt sõbralt, kes töötas parajasti Viinis, kutse tulla abiks ühte telesõuprojekti. Otsustasin väljakutse vastu võtta ning nii kolisingi 1995. aastal Austriasse.”

Tartus lavastuva muusikalini “Mary Poppins” jõudis Cedric aga tänu heale juhuste kokkulangemisele: “Tegelikult pakkus Vanemuine mulle muusikali “Kabaree”, kuid see kahjuks ei sobinud hästi mu plaanidega. Kaks nädalat hiljem sain aga uue kõne, mille teemaks oli “Mary Poppins”. Toimusid läbirääkimised, arutelud ning siin ma nüüd siis olen. Mul on väga hea meel, et selle pakkumise vastu võtsin – kõik on olnud super!” Kuigi tulevikust Cedric veel täpselt rääkida ei tohi, annab ta mõista, et see pole viimane kord tema särtsakatel tantsuseadetel Vanemuise tükke ilmestada.

Lisaks tuntud lavatükkide tantsuseadete kombineerimisele on Cedric ka ise muusikale kirjutanud: aastal 2002 toimus Cedric Lee Bradley esikteose “Fever – The Hottest Musical” lavadebüüt Viinis, millele järgnes 2004. aastal muusikal “Broadway Can Bounce”.

Ka laulu- ja muusikamaailm pole kuumaverelisele artistile võõras: 1997. aastal sõlmis Cedric plaadilepingu Universaliga. Mehe esimest singlit saatis suur edu – esikoht Austria uute tulijate edetabelis. “Täna olen ma muusikuna iseenda peremees,” tunnistab artist, kes alles hiljuti oma uusima loo “Slamdance” videoga valmis sai.

Inspiratsiooni ja mõtteid loominguks leiab Cedric enda sõnul kõikjalt, aga eelkõige inimesi jälgides: “Minu jaoks on kõige hullem variant ennast korrata, nii otsingi pidevalt värskust ja uusi ideid. Inspiratsiooni võin ammutada mõnest sõnast, värvist, majast, kellegi tantsu jälgides. Isegi kummalised liigutused inspireerivad, sest neist on võimalik luua midagi põnevat. Ma armastan inimesi jälgida. Pühapäeviti tavatsen teha pikki jalutuskäike, mille jooksul jälgin enda ümber toimuvat, mööduvaid inimesi.”

Uurides, milline paljudest tegevusaladest mehele kõige südamelähedasem on, kõlab vastuseks: "Ühe hea sõu kokkupanemine. Ma armastan anda endast kõik, pingutada viimse piirini. Teha suurelt ja võimsalt, et pakkuda publikule parimat. Kuna tegemist on kunstiga, mille puhul igaühel on oma arvamus, igaüks näeb tehtut erinevalt, tuleb ise osata olla objektiivne ning vajadusel ka kriitiline. Tuleb leida täiuslik balanss oma projekti, kunsti ning kommertsi vahel.”

Oma motoks elus peab Cedric ka eestlastele tuntud ja omast mõttetera mis ei tapa, teeb tugevamaks: “Mulle tundub, et nii esinejad kui inimesed üldiselt seavad endale piire, mida neil pole kombeks ületada: see on minu võimaluste piir, siit edasi ma ei lähe. Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Vahel tuleb vaadata väsimusest või tüdimusest kaugemale, et jõuda eesmärgini. Kui midagi ikka väga tahta, tuleb võtta kogu oma jõud kokku ja anda endast rohkem kui enesele seatud maksimumi piir. Tuleb järjepidevalt pürgida oma eesmärgi suunas ning järgida oma unistust. Ja just oma unistust, mitte keskenduda pidevalt kellegi teise eesmärkide ja unistuste teostamisele.”

Akude laadimiseks peab Cedric kõige paremaks vahendiks naermist: “Ma armastan naerda! Mind häirivad inimesed, kes pole kunagi millegagi rahul ega oska hinnata seda, mis neil olemas on. Ma armastan oma tööd, ma olen terve, mul on imearmas poeg, olen teinud kõik oma isiklikud unistused teoks. Hindan seda kõike väga kõrgelt!”

Tuleviku eesmärkidest ja plaanidest rääkides ütleb Cedric, et on tänaseks saavutanud väga paljud oma sihid, töötanud erinevates paikades üle ilma ning on nüüd lõpuks valmis mõtlema New Yorgile. “New Yorki on väga lihtne kinni jääda. Minu kogemustepagas on tänaseks väga põnevaid projekte ja ettevõtmisi täis. Olen näinud maailma, olen töötanud erinevate inimestega ning võin nüüd rahuliku südamega oma tulevikuplaanid New Yorgi suunas fokuseerida.”

Kes oleks Cedric Lee Bradley siis, kui ta poleks koreograaf ja artist? “Moedisainer või sisearhitekt. Olen kujundanud kleite mitmele oma sõbrannale ning alustasin kunagi isegi oma rõivamärgiga Eurotrash, mida iseloomustasid šikid lõiked ja trendikad vormid. Kusjuures, alles hiljuti mõtlesin, miks ma ometigi disainiga tegelemise unarusse jätnud olen,” mõtiskleb mees.

Uurides, kas tippkoreograaf ka “Mary Poppinsi” esietenduseks juba kostüümi välja on valinud, kõlab kaval: “Ma olen peaaegu 100% kindel, et panen jalga oma hõbedased kingad ning nendega ideaalselt sobiva metalse läikega lipsu.”

Huvitava intervjuu lõpetuseks uurin Cedricult, mida ta sooviks edasi öelda meie lugejatele. Vastuseks saan kuldsed sõnad: “Ela oma elu nii, nagu sa ise tahad. Tee, mida sa südamest teha tahad ning ära ainult unista, vaid tegutse!”