Tuletikkudega tõde


Vanemuise „Härra Biedermann ja tulesüütajad“, autor Max Frisch, tõlkija Aleksander Kurtna, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Britt Kõrsmaa, helilooja Siim Randla. Mängivad Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas ja Siim Sareal. Esietendus 5. V Sadamateatris.

„Lugesin seda näidendit esimest korda lavakunstikooli ajal, kohustuslikus korras. Tol hetkel näis ta vormilt ja sisult kuidagi hästi vanamoeline ega kõnetanud mind üldse. Tundus selline sõjajärgse aja näitekirjandus, tüüpiline oma ajastu asi. Igal juhul mitte midagi sellist, mida tahaks siin või praegu lavastada või mängida. Ma pakun, et aasta oli siis 1992.“

Nii kirjeldab lavastaja Ain Mäeots oma esmamuljet Max Frischi näidendist „Härra Biedermann ja tulesüütajad“ – hiljuti sellega uuesti kohtudes tekkis tal aga kokkukõla ja soov see tekst lavastada. Minu esmakohtumine selle näidendiga umbes kümne aasta eest oli aga hoopis teistsugune: selle absurdihõnguline ja ühiskonnakriitiline õud raputas ja naerutas nii korralikult läbi, et „Biedermann“ jäi aastateks mu lemmiknäidendite hulka.

Esmakohtumised (raamatu, laulu, inimese või mõttelaadiga) on kummalised ja võluvad. Mõjutatuna nii paljudest pisiasjadest võib vahel tekkinud mulje tunduda peaaegu juhuslik ja ekslik, kuid sellegipoolest võib see tugevasti suunata asjade edasist käiku. Pärast etendust jäi mulle Sadamateatri ees kõrvu ühe vaataja nõutu kommentaar: „See pidi ju olema komöödia!“ Jäin mõtlema, kui kauaks jääb selle inimese ootuste ja esmamulje vastuolu kestma ning mis on sellest aastate pärast alles. Ometi on küllalt palju kunsti, mille puhul on kasulikum tekitada pigem küsimärke kui mugavat ajaviidet. Ergutav provokatsioon vs. biidermeierlik enesepett.

„Biedermanni“ loo võib liigitada mitut moodi, kas mustaks komöödiaks, õuduseks, thriller’iks, tragöödiaks, müsteeriumiks, ent mis tahes tõlgenduses jääb selles petlikult rahulikus vestlusnäidendis alles miski, mis kannab pinget üle aegade. Mäeots ja kunstnik Kristjan Suits on loonud Sadamateatrisse stiilipuhta, aga ka füüsiliselt ja mõtteliselt nii mitmekülgse ruumi, et see pinge hakkab juba esimesest hetkest igast pisiasjast välja immitsema.

Uskumatult detailitäpne tuba, kus härra ja proua Biedermann oma eeskujulikku elu püüavad elada, on publiku ees kui vaateaken, nagu näituse eksponaat või puur loomaaias. Pikk, kitsas elutuba keskel, selle läbikumava seina taga liikuvad siluetid ja publiku jalge ees haavatav pööning – maja kui madala laega lõks, millest väljamurdmise asemel joostakse vabatahtlikult ringiratast. On kõnekas, et niisuguses pealtnäha korralikus tubateatris, kus publik saab veini ja koogi vahele vaadata, kuidas tegelased söövad, joovad ja vestlevad, suudetakse edastada nii plahvatusohtlik lugu. Lõputute viisakuste ja poliitiliselt korrektse õhtusöögi esiplaanil on bensiinikanistrid ja taustal tuletõrje signaal – parimate kavatsustega enesepett püüab ohtu maha matta, kuid kukub ise auku.

Peab tunnistama, et igasuguste dramatiseeringute, poolimprovisatsioonilise grupiloome ja autorilavastuste vahele on oskuslik, terviklik ja pikkade kandvate mõtteahelatega näidend kui sõõm värsket õhku. Ühiskonna tuleohtlikel teemadel räägivad paljud, nii otse kui ka kaude, nii tehniliselt kui ka loominguliselt, kuid seekordsest rääkimisest tekib mingi nüansseeritud lisaväärtus, kui vorm pole agressiivne. Lavalt publikusse tõe karjumine võib küll karjuja enda vabastada ja maandada tema pinge, kuid publiku seas ei pruugi niimoodi mõtet kuulda. Jutu iva tahab sageli aega ja pause, et kinnistunud mõttemallidesse vaikselt sisse imbuda ja jäigastunud maailmavaadet muutma hakata. Kui maailmavalust lõhkemiseni täis performance võib vaataja visuaali ja sümbolite kaudu tõdemuseni tõugata, siis viisaka well-made play mõttemängud meelitavad publiku kõigepealt naerma ja seejärel mõtlema, mis ja miks oli naljakas. Selles on oma irooniavaba mõnu, et iga kaootilise detaili ja esineja loogika lahkamise asemel saab jälgida loo kulgu ja elada kaasa keerukatele tegelastele.

Selle toimimise tala on muidugi suurepärane trupp, võimekatest ja mitmekülgsetest näitlejatest moodustuv ansambel. Aivar Tommingas on peaosalisena niivõrd loomulik, et nüüd ongi Biedermannil mõneks ajaks tema nägu. Tomminga närviline, kiirete ja täpsete käiguvahetustega mängustiil köidab publiku tähelepanu ja joonib ka kõige rahulikumates stseenides alla ohumärgid. Seetõttu mõjub ka Riho Kütsari ja Ott Sepa tulesüütajate naeratav duo eriti deemonlikult. Kahe pooluse vahel pendeldab püüdliku viisakusega Piret Laurimaa proua Biedermann, kes mõistab justkui esimesena tegelikku olukorda, kuid seda ka kõige aktiivsemalt eitab.

Ühe uue märkimisväärse tegelasena on sellesse tõlgendusse lisandunud teleriekraan, mis loobib uudiste, reklaamide ja süldimuusika kombinatsiooni kedrates kasvavalt absurdsele õudusele aina hagu alla. Vaid lõpumuusika kukkus kuidagi teemast välja, oli liiga vali ja filmilik, et sobida sellise intelligentse mõttemängu lõppsõnaks. Mõistan, et sageli on lavastajail prooviprotsessi ajal mõni keskset emotsiooni kehastav muusikapala, film või muu teos, mida püütakse lavastuses läbivalt järgida, kuid vahel sobib see vaid taustavihjeks või vaikimisi allhoovuseks, mitte lavale.

Lavastaja Mäeotsal on oskus usaldada lugu. Ta ei kipu tingimata vigurdama, vaid kaevab tekstist välja selle, mis on talle endale oluline, ja müüb selle siis trupile maha. Tundub, et seda lavastust tehes on olnud üksmeelt, mingit ühist tunnetust, vajadust ja mõnu usaldada seda, mida vanas väärt tekstis kõneldakse, ning mängida ausalt ja tõsiselt. Mäeots tunnistab kava intervjuus, et kuigi seda teksti on üsna kerge painutada mingisse raami ühe või teise ideoloogia poolt või vastu rääkima, võtaks see tema meelest osa võlust ära.

Kuigi selliseid jõuliselt leeristavaid tõlgendusi on selle 65aastase näidendi eluea jooksul palju tehtud, oleks see isegi teksti alahindamine. Tõeliselt head teosed on iseenesest nii tihedad ja seejuures paindlikud, et igasugune sildistamine kitsendab – tähendused ja seosed sünnivad ikka publiku peas, vastavalt igaühe maailmavaatele ja valulävele. Nagu Kerli Jõgi on kirjutanud: „Publik saab peaaegu kaks tundi perekond Biedermanni põikpäise tõesalgamise üle naerda, aga see peaks nii mõnegi tundlikuma ühiskonna suitsuanduri tööle panema, eriti olukorras, kus tõe väärtus on devalveerunud ja müügimehi juba ministritega segamini aetakse.“*

Võib ju küsida, kuidas saab üks väike vana näidend 2018. aasta probleemide vastu. Aga selles ongi asi: kui oletada, et suur osa praegustest probleemidest on sündinud kriitilise mõtlemise defitsiidist, analüüsioskuse vaegusest, siis võivad just sellised teosed muutuse tuua. Kui kas või mõni inimene tabab etendust vaadates ära, et tegelikult on just tema käes tuletikud, võib sellel oma mõju olla. Süütevedelikku võib olla igal pool – koolis, valitsuses, teatris –, kuid tuletikud on alati rahva käes. Me kõik jagame neid kohati biedermannilikult hoolimatult – ostes, müües, klatšides, hääletades –, ent oluline on tabada hetk, millal tuleb mõnele tuletikusoovijale ära öelda. Alles siis, kui ühe- ja kahekaupa hakkavad tikud jõudma vastuvoolu kätte, võib loota leekide vaibumisele.

*Kerli Jõgi, Tulesüütajad serveerivad tõde. – Tartu Postimees 7. V 2018.

(Sirp, 08.06.2018)