Tuletikkude laenamine meelitab suu naerule

Vanemuise teatris mängitav soome näitekirjaniku Maiju Lassila komöödia «Tuletikke laenamas» loob vaatajatele lõbusa tuju, mis väljendub vaiksetest naeruturtsatustest kuni kõvahäälse kõõksumiseni.
Ingomar Vihmari lavastatud lugu on eelkõige jant ja mängimine soomlaste stereotüüpidega, aga seda nauditaval ja naerutaval moel. Vihmar on ennegi soome näitekirjandust lavale toonud, Ugalas Timo K. Mukka «Laul Sipirja lastest» ja Antti Tuuri «Novembri lõpp».

Meeldejääv lugu

Küllap leiab Vihmar soomlaste olemusest midagi köitvat, sest tegelaskujud laval on lihast ja luust inimesed. Lavastuses teeb kaasa üks päris soomlanegi, Asko Sahlmann, kes mängib Antti Ihalainenit. Sahlmann räägib mõnuga eesti keelt, nii et kui aktsendile tähelepanu ei pööra, võiks teda vabalt eestlaseks pidada.
Süžee on lihtne: Antti Ihalainen läheb oma naise Anna-Liisa (Merle Jääger) keelitusel tuletikke laenama, ent satub teel kokku lesk Jussi Vataneniga (Indrek Taalmaa). Vatanenil on plaan minna kosima Hyvärise peretütart, kuid uue viina ostmiseks tuleb vana pudel tühjaks juua ning purjus peaga hakkavad mehed praalima ja satuvad linnas pahandustesse.
Lõpp on komöödiale sobivalt õnnelik, sest Vatanen leiab linnast samuti leseseisuses Kaisa Karhutari (Liina Tennosaar), kelle iseloom ja talle kuuluv maja mehele Hyvärise peretütrest ahvatlevamad tunduvad.
Hyvärise Anna-Kaisa (Piret Simson) leiab oma õnne rätsepaga ning Ihalainengi jõuab õnnelikult koju oma naise juurde.
Muusikaline kujundaja on Toomas Lunge, kes koostöös lavastajaga on loonud taas lavastuse, mille meloodiad kõrvu kõlama jäävad. Kui lugu on ehtne ugrimugri värk, siis muusika kaldub hoopis kuhugi lõunamaiste viiside kanti. Kokkuvõttes moodustub põnev tervik.
Etenduse lavakujundus on kolmeosaline: tagaosas Soome maastik, paremal esiplaanil tare laua, mõne tooli ja ahjuga ning vasakul pingid, mis vastavalt vajadusele tähistavad vankrit, saunalava või arestimaja.

Head näitlejatööd

Naljakaid hetki on lavastuses palju. Kõige suurema naeruhoo ja häbeliku itsitamise kutsub esile Ihalaise ja Vataneni saunamineku stseen.
Selg publiku poole, hakkavad mehed laval striptiisi tegema. Kehakatted lendavad seljast, kuni — oh üllatust! — ongi mehed alasti. Tõe huvides tuleb täpsustada, et neil on seljas ihuvärvi liibuvad rõivad, kuid publikus kutsub marulise reaktsiooni esile kostüümile külge õmmeldud meheau. Nagu mu naaber sosistas, see on umbes kolm korda suurem kui päriselus.
See stseen võiks muutuda kergesti labaseks, aga Taalmaa ja Sahlmann mängivad piiril enne libastumist.
Sosinaid kutsusid publiku seas esile stseenid Hyvärise peres, sest peretütar Anna-Kaisa (nähtud etenduses Piret Simson) oli ikka täiesti uskumatult tuim ja aeglane tüüp. Tema pikaldast kõndimist ja mõttevaba nägu oli lausa nauding vaadata.

Toredaid osatäitmisi oli veelgi.

Küsimus, kas vaid eestlastel on küüned enda poole või on soomlased meiegi sarnasemad kui arvata oskame, leiab vähemalt selles lavastuses oma vastuse. Saame neist aru küll ning publik naerab mitmel korral kaudselt enda üle.

LAVASTUS
Maiju Lassila komöödia «Tuletikke laenamas».
Lavastanud Ingomar Vihmar, kunstnik Pille Jänes.
Osades Asko Sahlmann (Soome), Merle Jääger, Indrek Taalmaa, Helena Merzin, Külliki Saldre, Katrin Pärn, Piret Simson, Aivar Tommingas, Liina Tennosaar ja teised.
Esietendus Vanemuise teatris 8. aprillil 2005