Loe

«Tuletikke laenamas» näitab meie oma nägu

Tartu Postimees

Vanemuises 8. aprillil esietendunud «Tuletikke laenamas» seadis lavale vabakutseline lavastaja Ingomar Vihmar, tüki sisu on lihtne, nagu üks korralik seebiooper peabki olema.
Soome kirjaniku Maiju Lassila (1868–1918) tuntuim teos «Tuletikke laenamas» mõjub tänapäevalgi üsna värskelt.
Lugu algab sellega, et Ihalaise peres saavad tikud otsa ning Ihalaise naine saadab oma mehe tikke otsima. Sellest saavad alguse sündmused, mis on edasi antud koomiliselt, satiiri- ja irooniarohkelt.

Põhjamaine olek

Sisu on küll lihtne, ent väga lihtsalt seda etendust võtta ei tohiks, sest lavalt vaatab otsa meie oma nägu. Tegelased mängivad väljapoole ja on seeläbi võltsid. Kõik, mis on inimeses sees, on peidetud, nagu ei omakski mingisugust tähtsust.
Lavalt silma paistev intensiivne stoilisus – tegelased istuvad enamjaolt laua taga ning edastavad teksti – mõjub kohati igavana, ent kokkuvõttes annab selline olek hästi edasi põhjamaiseid traditsioone ja olekut.
Maiju Lassila tegelased mõjuvad masinatena. Nende tahte juhtijaks on raha. Kõik püüavad kiirelt rikastuda ja elada teiste arvel. Tegelased räägivad üksteisest mööda, keegi ei mõista teist ega soovigi seda. Igaüks peab eelkõige seisma iseenda eest.

Soomlane laval

Peaosalist Antti Ihalaist kehastab soomlane Asko Sahlman, kes vaatamata kehvale eesti keelele oli esietenduse ajal laval oma olekult vahva ja lõbus. Kuigi roll polnud tal paigas ja ta jäi teiste tegelaste varju. Järele mõeldes jääb tunne, nagu mänginuks Sahlman laval ennast.
Samuti jäid lõplikult mõistmata Ihalaise naist mänginud Merle Jäägeri tahtmised ja tegelik olek. Ent kui mängida individuaalsuseta ja tühja inimest, siis ei saagi välja paista sügavam sisu, kuigi oleksin oodanud Sahlmani ja Jäägri mängust just seda.
Etenduse lõpupoole astuvad Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen (Indrek Taalmaa) rollist välja, justkui vabandades mõistmata jäänud teksti eest ning näidates, kuidas on kahel inimesel võimalik teineteisest mööda rääkida.
Linnaproua Kaisa Karhutari kehastav Liina Tennosaar on hakkama saanud väga vahva rolliga. Tema särav ja lihtne natuur mõjub muu stoilisuse juures uskumatult naljakana.
Samuti mõjub koomiliselt talle kosja tulnud Mulo Partanen (Riho Kütsar), kes «räägib suu tühjaks nii, et ainult keel järel on». Ei saa ka mainimata jätta Raivo Adlase vahvat episoodi, noort poissi mängimas.
Hyvärise peres (Ao Peep, Külliki Saldre, Katrin Pärn) on kõik tegelased täiesti flegmaatilised. Eriti aeglane oli esietenduse publikut naerutanud Hyvärise tütar (Katrin Pärn).
Laval on tolmuimeja, mille lärm sümboliseerib inimeste omavahelist suhtlemist. Keegi ei jaksa mõista teist, sest endalgi on probleeme palju. Tuleb vaadata, kuidas ise ellu jääda.

12.04.2005