Tulesüütajad serveerivad tõde


Ain Mäeotsa uuslavastus «Härra Biedermann ja tulesüütajad», mis põhineb Šveitsi kirjaniku Max Frischi näidendil, elustab visuaalselt tõetruu 1960. aastate interjööri ja täidab selle absurdsete karakterite manipuleeritavate väärtustega.

Lavastuse kunstniku Kristjan Suitsu valikud on õnnestunud nii usutava keskkonna loomisel kui ka ruumi oskuslikul jaotamisel. Pikaks venitatud elutuba avardab publiku vaatevälja, kuhu mahub sel moel korraga ära mitu mänguala.

Lisaks sellele kasutatakse ka ees- ja tagalava, et näidata seda, mis toimub pööningul ja teistes abiruumides. Ruumi jaotamine pikkusesse ja sügavusse muudab selle vaheldusrikkaks ja kompenseerib valdavalt pruunides toonides lavakujunduse üksluisust.

Lavakujundus on selles pruunis kuues siiski ka kõnekas, sest sisaldab objekte, mis sinna justkui kuuluma ei peaks. Hõbedased küünlajalad, üleelusuurune toonekure büst ja erootikaajakiri entsüklopeediate vahel mõjuvad selles pealtnäha tagasihoidlikus elutoas võõrkehadena ja heidavad ümbrusele uusi varje. Keskkond muutub nende objektide kõrval eksitavaks ja ebasiiraks fassaadiks.

Siirust jääb ülegi

Ebasiirusega ei saa aga ehtida tegelasi. Vastupidi, kõigi oma kelmuste juures on kaks müügimeestena esinevat tulesüütajat (Riho Kütsar ja Ott Sepp) oma sõnades ja samuti tegudes palju siiramad, kui kurjategijatelt oodata võiks, ning härra ja proua Biedermann (Aivar Tommingas ja Piret Laurimaa) siiralt rumalamad, kui keegi uskuda julgeks.

Tulesüütajate siiruses avaldub nende äraspidine maailmavaade, mille kohaselt kõige ausamalt esitatud tõde on kõige ebausutavam.

Just selle paradoksi õnge langevad härra ja proua Biedermann, kelle ette hõbekandikul serveeritud tõde tundub liiga kohutav, et seda uskuda või et seda oma ausast mainest või kohustuslikust ligimesearmastusest tähtsamaks pidada. Selle maine hoidmine ja pime kohusetunne sunnib neid tegema järjest rumalamaid valikuid, mis viib neid aina kaugemale tõest ja üha lähemale hukule.

Kuid Biedermannide hukk on positiivne, sest koos nende vara ja eksistentsiga hävivad ka nende õpitud väärtushinnangud.

Väärtused on aga kindlalt paigas Vanemuise näitlejatel. Alates peaosa täitvast Tommingast, kes suudab ainuüksi Biedermanni tegelaskujusse kokku mängida ogara entusiasti ja sirgjoonelise hüsteeriku.

Tommingase varju ei jää ka teenijanna rollis Merle Jalakas, kes tundub ootamatu valikuna draamarolli, peamiselt tema muusikateatri tausta tõttu. Kuid võib-olla just selle pärast lisabki tema kehastatud teenijanna Anna kohmetus, krapsakus, kohatine arrogantsus ja terav kullipilk hoopis värskust ja vaimukust sellesse draamanäitlejate kuldliigasse, mille lihvitud mängustiil on publikule rohkem tuttav.

Ülejäänud tegelaste varju jääb kohati hoopis tulesüütaja Schmitz (Riho Kütsar). Peamiselt seetõttu, et tema tegelaskuju intensiivsus on stseeniti ebaühtlane.

Etenduse alguses on Schmitz igas olukorras peremees ja hoiab oma pika kasvu ja naiivse silmavaatega nii härra ja proua Biedermanni kui ka nende teenijanna tähelepanu.

Ent kui mängu lisandub Eisenring (Ott Sepp), hajub Schmitz tagaplaanile. Sepa mänguarsenal on lihtsalt nii tihe, et ta suudaks kahtlemata isegi mõlema kurjategija rolli korraga ära mängida, mis poleks ka loo seisukohast päris võimatu.

Lavastuse suur väärtus

Lisaks vaimukatele rollisooritustele on lavastuse suureks väärtuseks selle aktuaalsus.

Publik saab peaaegu kaks tundi perekond Biedermanni põikpäise tõesalgamise üle naerda, aga see peaks nii mõnegi tundlikuma ühiskonna suitsuanduri tööle panema, eriti olukorras, kus tõe väärtus on devalveerunud ja müügimehi juba ministritega segamini aetakse.

(Tartu Postimees, 7.05.2018)