Arvustus | „Tuhkvalge“ – romantiline nüüdisballett
Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“ on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.
Tänavune aasta on toonud teatrilavale mitu romantilise balleti uustõlgendust: kaks „Luikede järve“, esmalt Saša Pepeljajevilt Von Krahli teatris ning seejärel Janek Savolainenilt ja Katrin Pärnalt Mustas Kastis, siis aga Ingmar Jõela „Giselle’i“ Von Krahli teatris. Samasse ritta võib paigutada ka Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“, kuigi sel puudub eelmistega sarnane varasem vaste, kui mitte arvestada dramaturgilist lähtematerjali – Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustust „Uneliivamees“, millest on tõukunud ka ballett „Coppelia“. Ent ei dramaturg Siret Campbell ega ka koreograaf-lavastaja Jevgeni Grib ole oma käsitluses vaadanud selle XIX sajandi operetliku balleti poole, neid on paelunud Hoffmanni loos peituvad olevikku mõjutavad minevikumälestused ja neist välja kasvavad mõistuse kontrollile allumatud hirmud.
Romantilise balletiga seob „Tuhkvalget“ kahevaatuseline ülesehitus, kus esimene toimub argimaailmas ja teine „visuaalselt lummavas mustvalges paigas, kus põimuvad elavate maailm ja teispoolsus“. Romantilise hinguse annab lavastusele inglise heliloojate Edward Elgari (1857–1934) ja Gustav Holsti (1874–1934) muusika, mis kõlab Vanemuise orkestri esituses imeliselt kaunilt ja ekspansiivselt, hinge kriipiva igatsuse ja läbipaistva õrnusega, luues lavalisele tegevusele tugeva aega ja ruumi ületava mõõtme.
Heliloojate teosed on oskuslikult kokku põimitud ning neist tekkiv vaimne ja hingeline ruum tõstab toimuva reaalsusest juba esimeses vaatuses välja, ülendades üksikisiku (peategelase Aale) traagika inimkonna omaks. Vaatajana rõõmustasin, et koreograaf ei peljanud rikast sümfoonilist muusikat, ent kurvastasin, et ta ei suhestunud sellega rohkem kui pindmisel tasemel, liigutusi meloodiajoonistesse paigutades, kuid selle sügavamasse olemusse süüvimata.