fbpx

“Tühiranna” kolmnurk Vanemuise laval


Vanemuise teatris lavale tulnud “Tühiranda” võib pidada oluliseks teatrisündmuseks. Undi teksti lavastada võtmine on risk. Vanemuises on publikul Undi teksti lavastusele eriti kõrged ootused. “Tühirand” on Undi loomingus väga olulisel kohal. Seega on lavastust võimatu vaadelda ilma taustsüsteemita.
Kõige krooniks peab lavastust ju võrdlema ka aasta alguses esilinastunud Veiko Õunapuu filmiga. Lavatulemus on ehk mõneti rabedam ja liinid vähem selgelt välja joonistatud kui filmis.
“Tühiranna” etendus on oluline veel kolmandastki küljest – on see ju sügisest Vanemuise palgal olevate Markus Luige, Martin Kõivu, Ragne Pekarevi ja Laura Petersoni debüüt. Lavastus annab Tartu publikule esimese võimaluse nendega tutvumiseks.

Kokkukõla määrab
Kui noored näitlejad koos mängivad, on väga keeruline kedagi eraldi esile tõsta. Sellisel juhul on palju olulisem trupi kokkukõla – milline on näitlejate omavaheline (lavaline) keemia ning mis selle tulemusel sünnib. Esietenduse närvilisus asendub loodetavasti peagi selle vabaduse ja mängulisusega, mis näitlejate mängu tegelikult sisse kirjutatud oli.
Eraldi tähelepanu vääriks siiski Markus Luik Mattiasena, kes peategelasena oli loo kandja. Tegemist on väga hea närviga näitlejaga. Kõik üleminekud ja registrimuutused olid väga täpsed, näitleja andis veenvalt edasi nii rolli koomika kui ka traagika.
Kuna Mattias on lavastuses ka jutustaja rollis, siis avaneb kogu lugu tema pilgu läbi – teised tegelased ei ole mitte niivõrd nemad ise, vaid sellised, millisena Mattias neid näeb. Martin Kõivu Eduardist on saanud sel moel täiesti iseloomutu tüüp.
“Tühirand” on armastuslugu, mida igaüks mõistab vastavalt sellele, millises rollis ta ennast selles loos mängivat näeks. Tegelased ei ole heroiseeritud, vaid eelkõige inimlikud: otsiva loomuga ja oma otsingutel maailmas täiesti üksi. Kuigi lugu on iseenesest absurdne (mees läheb puhkusele koos oma naise ja tolle armukesega), on segaste motiividega tegelaskujud võrreldamatult usutavamad, kui oleksid sihikindlalt eesmärgi poole pürgivad kangelased.

Undi tekst hästi tabatud

Võib tekkida kahtlus, kas nii noored näitlejad üldse võivad Undist ja tema ajast õigesti aru saada. Noored näitlejad on rollidesse jätnud alles väga palju iseend, nende mäng on siiras ja vahetu. Ilmselt just tänu sellele kõlab vastus: jah, võivad küll.
Tegijatel on õnnestunud tabada Undi teksti atmosfääri. Lavastuses on võrreldes tekstiga olulisemale positsioonile tõstetud Yukio Mishima näidend “Hanjo”, mis oleks justkui etenduse mõistmise üks võimalik võti. Kui hakata Unti tegema tõsimeelselt, siis ei tuleks sellest ilmselt midagi head. Undil on kõik justkui nihkes ning kui nihestatud teksti hakata tõsimeeli lavale panema, oleks tulemus pigem kurb kui naljakas. Nalja on aga teadagi palju keerulisem teha kui tragöödiat.
Undi roll lavastajana on tema kirjanikurolliga pea samaväärne, seega on Undi teksti lavastamisel üsna vältimatud ka viited tema lavastajakäekirjale. Punane lõngakera siiski üle lava ei veere.
Kuigi lavakujunduses kasutatakse 1970. aastate elemente, ei ole tolle aja rõhutamisega liiale mindud. Võrreldes filmiga, kus ajastu oli esile toodud rõhutatult, kuigi nihkes, on lavastus ajaliselt hägusam.
Lavastust raamiv videojutustus, kuigi olemuselt sümpaatne, ei andnud eriti palju juurde. Omaette loona loos see ei toiminud. Kuigi see tõi näitlejad vaatajale lähemale, oleks saanud ilmselt ka ilma videota.