„Tühirand” – kas moodsa ajastu piibel?

Kas Mati Undi romaani abielukäsitus pole mitte vanatestamentlik, küsib kirjandusteadlane Mart Velsker

Mati Unt pani kirja 1971. aasta lõpus toimunud sündmuste kroonika, jõulureede kohta on ta kirjutanud: “Tantsisin magnetofoni saatel, hakkan romaani [“Tühirand”] kirjutama” (Vaino Vahing, “Noor Unt” lk 76). 25. detsembril oli teksti esimene versioon valmis, mis hiljem veel muutus, kuid süžee, mis oli aastaid meeles mõlkunud, sai paberile ikka vist nende jõulude ajal. Kirjanik nimetas oma mõnekümneleheküljelist teksti romaaniks, hiljem on räägitud sellest kui lühiromaanist, jutust või novellist, kuid sisulist suurust on sellegipoolest mõistetud – “Tühiranda” analüüsitakse ja kiidetakse ikka ja jälle, Veiko Õunpuu on teinud selle põhjal huvitava filmi ning Ingomar Vihmar teatrilavastuse.
Undi teksti ärkamised uuele elule olidki ajendiks “Tühiranna”-seminarile 6. septembril, mis toimus festivali “Oma draama” raames Tartus. Seminaril said (lisaks allakirjutanule) teistest rohkem sõna Janek Kraavi ja Veiko Õunpuu, räägiti nii jutust, filmist kui ka lavastusest.
Undi “Tühirand” on klassikaline armastuslugu, mis on kirja pandud pisut ebaklassikaliselt ja seejuures väga hästi. Mulle tundub, et just sellest teosest võiks otsida senise eesti kirjanduse kõige vägevamat armastuskolmnurka. Love story kaasaandena on Unt siin loonud ka mõjuva kujundi eksistentsiaalsest maastikust, kus inimese hingeseisund ja väline tegelikkus saavad lahutamatult kokku. Seda maastikku nimetatakse siin tühirannaks, Undi kujundist on saanud hiljem omaette mõiste.
Armastust ja maastikku saab kujutada mitmel moel, aga on siiski tunnusjooni, mille nõrgenemine ja asendamine millegi muuga on filmi- ja teatriversioonis peaaegu vältimatu. Eriti hakkavad silma kaks asja. Esiteks – Undi “Tühiranna” keelelis-stiililine tervik; ja teiseks – dokumentaalsus ja autobiograafilisus. On teada, et Unt sattus kuskil “läänesaarel” ka ise sellisesse armastuskolmnurka. Lisaks on ta “Tühiranda” kokku kuhjanud palju kõrvalise iseloomuga detaile, mis meelitavad romaani peategelases nägema autorit ennast ning lugema teost kui väljalõiget elust. Näiteks on jutus tähenduslik suur torm, mis tungib sisse vaikusesse ja mahajäetusesse ning aitab terava vastanduse abil veel selgemalt välja tuua tegevusmaastiku vaikelulist tühjust. Torm ei ole aga ka mitte ainuüksi osa eksistentsiaalsest loost, vaid samuti dokumentaalse loo osa – 1967. aasta augustis oli Eestis tõepoolest suur torm.
Neid dokumentaalkirjanduse märke ei tuleks siiski lugeda naiivrealistlikus vaimus, sest näiliselt tõsielulised asjad käivad Undil kokku imelikult. Praegu võib ju mõjuda väga ajastutruuna see, et peategelane ümiseb “Tühiranna” lõpus laulu muusikalist “Hair”, kuid asi muutub kahtlaseks, kui teada, et muusikali esietendust polnud jutu tegevusajal (1967. aasta suve lõpp) veel olnudki.
See tsitaadinäide aitab läheneda Undi “Tühiranna” stiili ja keeletarvituse mõistmisele. Tõepoolest – “Tühirand” sisaldab nappidel lehekülgedel hulga tsitaate ja vihjeid, mida saadab irooniline mäng. Iroonia mõte ei ole siiski mitte kõige naerukstegemine – Unt nagu otsiks võimalust, kuidas jutustada algupärast ja tõsist lugu sellises maailmas, kus kõik on väändumas ebaalgupäraseks ja koomiliseks. Lahendus ongi pidevas kahetisuses – lugejat võiks haarata korraga tunne kõikehõlmavast tragöödiast ja komöödiast.
Miks ei tühista “Tühiranna” veidrus tema tõsidust? Tundub nii, et vastukaaluks keeletarvituse koomikale ja “väiksusele” sisaldab tekst piisaval määral “suurust”. Keelelises plaanis näiteks hüsteerilise tekstivoo suurust, aga ka kultuuriloo suuri tekste – kõige rohkem viidatakse “Tühirannas” ikkagi vist piiblile, antiikmütoloogiale ja Shakespeare’ile.
Minu enda jaoks oli “Tühiranna” uuel lugemisel kõige üllatuslikum piiblitsitaatide tähenduslikkus, seda enam, et ma jumalasõna halva tundjana leidsin üles üsna mitu tekstikohta. Tundub, et Unt on Vanast Testamendist suisa otsinud kõiksugu lugusid, mis seostuvad abielu, hooramise, patu ja reetmisega – paradiisist väljaajamine, Soodoma ja Gomorra hävitamine, Joosep ja Pootifari naine jm. Unti on eriti köitnud võimalus siduda vanatestamentlikul kombel roojaste inimsuhteid roojase maa teemaga – mis mitte siin siis näha ka ühte lisatähendust tühiranna kujundile.
Muu hulgas on “Tühirannas” tsiteeritud peatükki (3 Mo 18), mis räägib keelatud abieludest ja vahekordadest. Siinse keeldudeloendiga seostub piiblis ka “Abielulahutuse seadus” (5 Mo 24), milles leiduv mõte võetakse lühemalt kokku mõnesajad leheküljed hiljem Jeremia raamatus: “On öeldud: Vaata, kui mees saadab ära oma naise ja see läheb tema juurest minema ning saab teisele mehele: kas esimene tohib teda jälle tagasi võtta? Kas pole nõnda, et maa saaks sellest roojaseks?” (Jr 3).
Ma ei tsiteerinud praegu mitte sedasama piiblitõlget, mida kasutas Unt, ega ka mitte sama tekstikohta. Aga kas selles arusaamises abielulahutusest ei võiks sellegipoolest olla üks võti “Tühiranna” lugemiseks? Ja kui ongi – kas Unt peitis 1971. aasta jõulude ajal selle võtme “Tühiranna” ridade vahele nõustumiseks või vaidlemiseks, aitamiseks või eksitamiseks? Neile küsimustele mõistlikku vastust pole. “Tühirand” on aga mõjuv lugemine neilgi puhkudel, kui pühakiri pole käeulatuses.