Tubina lähetamine Tartust

Kunstikriitik, monumendi žürii ekspert ja monumendi ehitaja Enriko Talvistu peab Eduard Tubina interaktiivset monumenti esimeseks kaasaegseks ausambaks Eestis.

Rahvasaadik Vardo Rumessen vaatas juba varakult kalendrisse ning nägi, et Tubinal kukub sada. Teadagi, et Vanemuise teater, kus Tubin noorpõlves kontsertmeistri ja dirigendina töötas. Heino Elleri klass Tartu Kõrgemas Muusikakoolis seljataga. Tulemuseks oli ulatuslik Tubina festivalikava, ehkki enamus muusikafestivale sulandub ühte muude (suve)festiividega ning tegemist on lihtsalt temaatiliste kontsertitega ühes jadas. Midagi oli siiski auväärse daatumi juures puudu. See oli monument. Juhuslikult Vanemuist juhtiv dirigent Aivar Mäe ja dirigendikepi all ammugi laulnud abilinnapea Hannes Astok olnudki asjaga päri. Teeme ära.
Praegusel dirigent-linnapeal Laine Jänesel jäi vaid möönda fakti, et olles enne olnud ka kontserdimaja direktriss ja koorijuht, huvitas tedagi ennekõike see, kas Tubinal ka dirigendikepp käes on. Õnneks ei ole, muidu olnuks nagu Köleri kuju pintslitega Viljandis, mida pidevalt ära kangutatakse. Koorijuhid saavad ka paljaste kätega hakkama. Monumenti avades vaidlustas Jänes oma kõnes küsimusi, et miks just Tubin ja miks just Vanemuise ees, aga need küsimused jäävadki püsima. Magusaimal kohal terves Tartu linnas, Vanemuise mäe peal on Tubin, kelle “Krati” ajal oli saalis vaid mõni vaataja ning koht Jannseni-Koidula-Menningi-Irdi-Vanemuise jaoks on seega nüüdseks hõivatud. Nii on.
Aili Vahtrapuu on skulptor par exellence, mõõdukas keskealises vanuses, kes ilmselt selle tõttu, et ta 1990ndatel tänu Avatud Eesti Fondi toetusele õppis Pariisis magistrantuuris (või doktorantuuris), jäi ühena paljudest välja ka autoriteetsest EKABL-ist, sest ilmselt polnud lihtsalt tavanäitustel vaateväljas. Tema varasem vaimustumine indiaaniteemadest, orientalismist, veeskulptuuride auditiivsest mõjust jpm on andnud kõneainet läbi aegade Sirbis ja mujal, kuid suur monument Eestis, pealegi esimene interaktiivne skulptuuriteos sellel maal, paneb Vahtrapuu Eesti Guinnessisse kirja. Ando Keskküla ja Leonhard Lapin rääkisid juba enam kui kümnend tagasi uuest suhtumisest skulptuuri. Kes interaktiivsusest, kes linnaruumist. Egas Vabaduse kell samanimelisel väljakul Tallinnas polnud veel midagi. Aga Tubin juba on – interaktiivne ja mõtlemisainet pakkuv.
Aasta tagasi toimunud monumendi konkursi zhüriid õnnestus Vahtrapuul väga lihtsalt ära petta. Ta paigutas maketi keskmesse skulpturaalse ja tõetruu savimudeli (toona veel taktikepiga). Vardo Rumessen, Aivar Mäe ja Hannes Astok zhürii liikmetena leidsidki selles väikese savimudeli käte asetuses koorijuhile iseloomuliku poosi, mis vääris esikohana märkimist. Seda, et osteti põrsast kotis, koos maailmakuulsa helikunstniku Dandreliga, ei osatud uneski näha.
Tartus oli seni tehtud vaid pronkspuuslikke Kalevipoja, Reimani ja Tõnissoni näol. Oleks edaspidigi tehtud. Tallinna poisid mõtlevad ju suure Kalevipoja pronksimassiivi üle. Nüüd siis Tartus, projekti kohaselt 1 miljon krooni maksma minev hästiarranzheeritud kätega Tubin, mis lõpetuseks maksis üle kahe korra enam, kusjuures siingi olid tehtud tõsised kupüürid võrreldes esialgsete kavadega. Pinkide alt tõusvast tossust me ei räägi, ega intertaktiivsest valgusest, ehkki see kõik oleks vaid miljoni lisaks maksnud. Tunnen, kuidas kõigi vastasarvajate karvad turri tõusevad, sest selle miljoni eest saab ja tuleb ju taastada järjekordne Vabadussõja monument Tähtvere pargis kohas, kus kuperjanovlased linna sisse murdsid. Viis kuupmeetrit graniiti, muidu ei tule Enn Tartot pooldavad hääled reformarite selja taha.
Louis Dandrel on mõnus 1939 sündinud vanahärra, kes koos ühe Põhja-Prantsusmaa “kummalist” elektroonikat tootva väikefirma “Mikadel” inseneri Yves Kaatchariantziga (juurtega tavapäraselt Prantsusmaale armeenlane, kelle üks esiemasid oli eestlanna) otsustasid tulla appi Prantsusmaal õppinud ja keelt oskavale skulptorile Aili Vahtrapuule. Vaevalt, et lihtsalt raha pärast. Ehkki kohalik linnavalitsus majutas neid esialgu justkui juhuinsenere kõrvalisse hotelli. Dandrel on ökoauditsistina tuntud juba oma kolmkümmend aastat. Alustanud John Cage jälgedes, on sellest France Musique toimetuse endisest juhatajast kujunenud “iseõppinud” urbanistliku heli looja ja auditsist ehk heliprojektide insener (sound antropologist).
Tema tuntumad projektid on Pariisi La Villette teaduspargi munakujulise projektsioonisaali “Geode” pöörlemist saatvate ajahelinate seade, nn. Klepsydra ja Roissy raudteejaama kiirrongide saabumist ettehoiatavate Wagneri heliteoste seade. ICRAM-i firma all töötades on Dandreli teoste loetelu üsna pikk. Ent peamine on idee ise. Ahvatlev on ju rääkida visuaalsest reostusest. Kõik pinnad vaid reklaami all, midagi puhast pole näha. Nägemismeel võib inimesel olla ju kuningas, aga keskkonna tunnetamiseks on muudki meeled asendamatud. Nende, eriti kuulmise juurde tuleks tagasi tulla. Urbanistlike helidega opereerivate loojate nagu Dandrel ideeks on katta linnakeskkonna rämpshelid puhaste, kultuursete helidega. Seega need lokaalselt lihtsalt üle võimendades. Ohh, alles kaks päeva tagasi kohtasin Vanemuise hoovis veel mitte vanaduspuhkusele minevat põhikoosseisu flötisti ja kitarremängijat, kes tuli teatri kõrvaarsti juurest teadmisega, et tema kurtus kõrgete toonide suhtes on ilmselt kutsehaigus.
Seega on Tubina monumendi neli helikuvandit: kaks korda päevas, 12.30 ja 18.30 a kümme minutit Tubinat, igal täistunnil vastus raekoja kellamängule Tubina teostepõhise retsitatiiviga, Vanemuise etenduste alguse ja vaheaegade publiku märk välja suitsetama tulnud külastajaile (sees ju tossata ei tohi) ning 12 gongi löömisega vaataja poolt esile kutsutav Tubina teoste erinevate helirühmade ja sõnade (Juhan Liiv) kumulatiivne sümbioos igal ajahetkel, tshellist Toomas Velmeti valikus ja stuudiorezhiis. Üsna komplitseeritud helimaailm, mis peaks summutama juhukülastaja jaoks kõrval asuva Tartu linna peamise liiklusarteri, Riia maantee müra. Aga seda ülemängimise hinnaga. Niisugune HUMAKEFÜMUNUPU Kabinet nendele, kes Vaidlo saadet mäletavad või HEURECA noorematele. Muidugi võinuks neid kõiki helisid tellida puutetundlikule ekraanile vajutades, aga teatud gongile koputamise mänguline infantiilsus on igasse vaatajasse sisse programmeeritud.
Kogu kompleks oma pronksist kuju, 40 mustast betoonist istme, 12 gongi ja valgest kivist põranda ning seinaga meenutab teataval määral oreli manuaali kontraste, orkestri asetust või lihtsalt pinke, millele noored kultuurist puutumata inimesed oma jalajälgi võiks jätta. Kompleksi arhitekt Veronika Valk on enesele EE veergudel kuulsust kogunud kui ideede generaator ning naisprojekteerijatest koosneva büroo “Kavakava” liidreid. Siiski tahaks veidi selle noorusest õhetava blondi neiu ambitsioone kärpida ehitaja ja kriitikuna, et kõik ideed tuleb arhitektil ka lahti joonistada ja teostada, st olla järelvalvena ehitamise ajal kohal, mitte ilmuda vaid avamise ajaks. Vana Arnold Matteuse koolitusega inimesena pean ma lugu ka vastutusest oma teoste eest. Idee femmarite pundist võib ju olla kihvt, aga ehitus ise kipub olema karm meeste maailm. Viimasel päeval kohale ilmuv sõber-arhitekt teemal, et need kõlarid 140 kiloste betoonistmete all vajaksid enese ümber perforeeritud plekki, teadmata kuidas elik omamata joonist, on pigem tragikomöödia valdkonda kuuluvad.
Kokkuvõttes tegi Vahtrapuu Tartu linnale petuka, müües oma realistliku skulptuuriga linnale esimese interaktiivse ja kaasaegse monumendi Eestis. Kes on siis tähtsam, pronkspuuslik või tema heliteosed übritsevas seadeldises? Kumb on suurem helilooja maailma mõõtkavas – Tubin või Dandrel? Tegelikult on mõlemad suured loojad. Ehk nüüd hakatakse üle saama sajandivanuste pronksmehikeste lummusest. Juri Lotmani seni veel püstitamata monument annaks ainest edasisteks maailma tasemel teosteks.

Avamisest niipalju, et:
tehti pikalt, aeti asjalikku juttu,
kontserdi aeg see saabus ruttu,
riigivanem, esileedi, meer,
asja taga olnud Rumesseen
läksid eraldatud kohta, kuid
kui Jänes maiustusi jagas,
põld ometigi kohal neid,
kes kuju valmimise taga.

See Louis Dandrel jääbki Hampelmanniks Hansapäevade ametnik-saadikutega ülekoormatud linnaametnike jaoks, aga milline võimalus ta oli. Loodetavasti saadakse aru, et interaktiivne skulptuur tähendab ka selle hilisemat korrashoidu, seadistamist ja täiendamist. See vajab raha, aga toob kaude sisse rohkem kui see, et teda raha puudusel unarusse jäetakse.