Tsibihärbläseq kindlustab omakultuuri müüri

Mahajäetuna ei paista Obinitsa Seto seltsimaja tõenäoliselt talvelgi, aga peagi läheb seal veelgi vilkamaks tegevuseks. Vanemuise teater etendab Seto seltsimaja õuel augusti algul suvelavastust „Taarka”, aga peale selle toimuvad seal Seto Kuningriigi ajal, 5.—7. augustini lastepäevad, mis toovad kokku hõimlasi siit nurgast ja sealt nurgast. Vastutuse ürituse hea kordamineku eest on võtnud enda kanda setu noorte folkloorirühm Tsibihärbläseq.
Nüüd tuleb ainult loota, et seltsimaja katuse sisse pesa teinud linavästrikud nii kärarikkast kohast putku ei pane. Need linnud nimelt ongi Tsibihärblästele nime andnud. „Seletusi oleme leidnud igasuguseid. Nad on pisikesed, hüppavad ringi, tegutsevad,” põhjendas rühma eestvedaja Rieka Hõrn kunagist nimevalikut. Udmurdimaal jälle usutakse, et linavästrik on see lind, kes sabaga jääd lõhub, et kevad saaks tulla. Nii et teedrajav nimi.
Tsibihärbläste rühm on tegutsenud ligi 20 aastat. Praegu on põhikoosseisus kümmekond näitsikut. Põlvkonnad on muidugi vahetunud ja paljud on läinud linnaõhku ahmima, ent samas on jäänud ikkagi n-ö sabassörkijateks. See tähendab, et kui lähedal juhtutakse olema, tullakse igal juhul kaasa laulma.
„Strateegiliselt on see hea, et osa kampa on Tallinnas, osa Tartus,” ütles Rieka Hõrn. Ta peab silmas esinemisi, mis Tsibihärbläsi aeg-ajalt ikka Eesti suurematesse linnadesse viivad. Kui täisjõududega pole võimalik Obinitsast välja sõita, siis tulevad hannahkäüjaq appi. Nii neid isekeskis kutsutakse.
Aga mis siin Eestist rääkida, üks viimaseid pikemaid reise oli Tsibihärblästel mullu Udmurtiasse, kus toimus soome-ugri etno-futu festival. „Seda on raske kirjeldada. Külarahvas — 200 inimest —oli meil vastas. Auväravad olid tehtud. Leiva, kalja ja pirukatega võeti vastu,” meenutas Rieka Hõrn.
Isegi bussisõit paistab leelokoori liikmetele nende elamuste valguses mõnusana. Miski ei liida paremini kui üksmeelne nurin selle üle, kui jama on ratastel olles WCs käia, pesta jne. Aga no tühja sest kõigest, setu laululinnud leidsid sellelt retkelt viiulitega südamesõbrad: Mordva folkloorirühma Torama poisid. Setu neiudel oli niisugune vägi, et Torama lõi oma esinemisplaanile käega ja sõitis ka sinna, kus oli välja kuulutatud Tsibihärbläseq.
Rieka Hõrn mahendas öeldut: õnneks polnud sest suurt lugu, sest külarahvas oli saanud sovhoosist kaks nädalat puhkust ja kasutas seda isukalt oma heinakaarel müttamiseks.

Esinevad igal pool rõõmuga

Esinemiselamusi on nii vanal kollektiivil tõesti küllaga: Soomest ja Norrast, Mordvast ja Marimaalt, Lätist ja Venemaalt.
Hulk teravaid elamusi meenus asjaosalistele kolm aastat tagasi Vilniuses toimunud Balticalt. Näiteks see, kuidas laul „Mõrsja kooletamine” teenis rahvalt müriseva aplausi ja naerupahvakud, aga üks korraldajatest soovitas neil hoopis koju laule õppima minna. Tüdrukute häbelik giid poetas hiljem, et sõna „kurva”, mis selles laulus üha kordub, tähendab leedu keeles raiskuläinud naisterahvast.
Või kuidas pillimees, kes ilmselt jäi nautima, kui hästi kõik välja tuleb, tantsitas neiud päris võhmale. Vähe sellest, esinemine läks üle etteantud aja. Aga ei, pillimees muudkui mängis ega teinud tüdrukute lõpetada paluvatest pilkudest ja uute esinejate kibelemisest väljagi.
Nüüd juuli keskel käis Tsibihärbläseq Soomes Karjalas laulu, tantsu ja söögiga setu kultuuri tutvustamas. Aga kõige rohkem kuuleb nende leelot siiski kodumurul — Obinitsas. Seda pakuvad välja ka turismifirmad ning nendel esinemistel on see kena pluss, et nii saab teenida raha oma sõitude ja ettevõtmiste tarvis.
Kui ääri-veeri uurin, kas tellimise peale enda rahvarõivastesse rüütamine tüütuks ei lähe, lausub Maarja Hõrn siira reipusega: „Rõõmsalt läheme, igale poole läheme rõõmsalt.” Selline vägi on siis omakultuuril.
Tsibihärbläste vastutusrikkaim esinemine oli Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil möödunud talvel. Estonia laval sai koor isegi muusikalise saatega laulu ära proovida. „Me pole kunagi tümpsu taha pannud. Seto laul on a cappella,” lausus Rieka Hõrn. Aga tulid euroheliloojad Pajusaar ja Pilvre ning arvasid, et midagi peaks taustaks ikka olema.
Mõeldud-tehtud. „Muusika pandi taha, aga [eeslaulja] Semmo [Hõrn] laulis sellest pool tooni madalamalt. Konservatooriumi inimesed olid šokis: kuidas on võimalik niimoodi laulda, et ei pane muusikat miskiks,” kirjeldas Rieka Hõrn muiates.
Lõpuks läks see korda. Kõik, kes telerit vaatasid, ju nägid.
Selsamal õhtul oleks Tsibihärblästele tegelikult helikopterit vaja läinud. Soomlased olid leelotüdrukuid ammu täpselt samaks kellaajaks ühe suure saami, soome, setu ja raramuri indiaanlaste noorte omakultuuriprojekti „Minu kodu neli nulka” näituse avamisele kutsunud. Siis ei aidanud muu, kui tuli koor pooleks teha. Et üksteisele toeks olla, kõlas mõlemal pool Soome lahte ühel ajal üks ja sama laul.

Märgusõnaks on omakultuur

Repertuaar on Tsibihärblästel mõistagi suurem. Tund-poolteist sisustatakse Maarja Hõrna sõnul muretult ära. Igaühel on mõni laul, mida ta eest võtab. Kes on edevam, sellel on rohkem, lisati veel. No ja edevamad meie vestlusringis ajasid sel hetkel selja sirgu.
Siinjuures ei saa mööda, et Tsibihärbläste leelo kannab kvaliteedimärki: poolteist aastat tagasi sai rühm atesteerimisel Eesti rahvuslikult folkloorinõukogult kõrgema kategooria. Peale selle on Tsibihärbläseq noorim folkloorirühm, kes on saanud Anne Vabarna omakultuuripreemia.
Kes leelokoori vastu rohkem huvi tunneb, võib sügisel endale nende uue laserplaadi soetada. See tuleb kirmaseplaat: oma laulude vahele on kavas põimida vanu kirmasel tehtud lindistusi. Ettevalmistused juba käivad, aga ideid tulvab ka kogu aeg juurde. Üks peaks olema kindel: lõppu tehakse üks tänulaul kõigile neile, kes on Tsibihärbläste tegevust toetanud.
Esimene plaat ilmus folkloorirühmal paar aastat tagasi, aga selle peale kirtsutasid tüdrukud nüüd nina. „Laulmise kvaliteet on muutunud, lapsehääled on küpsenud,” selgitas Rieka Hõrn.
Sellesse loosse on juba lipsanud sõna „omakultuur”. Tsibihärbläseq on tegelikult ainult üks osa sellest. Muu hulgas on setu noortele korraldatud seltsimajas juba mitu aastat laagreid ja koolitusi, kus õpetatakse kõike omakultuuriga seonduvat, alates söögitegemisest ja lõpetades katusepanekuga. Rieka Hõrna sõnul saab lapsi setu kultuurist huvituma panna ainult siis, kui neile mitmekesist tegevust pakkuda.
Kui aga alguse juurde tagasi tulla, siis samal põhjusel kutsuti ülemsootska Inara Luigase ajal ellu Seto Kuningriigi lastepäevad. Et noorte suhtumine setu kultuuri leigeks ei jääks, pakutakse neile võimalust selle tundmises omavahel mõõtu võtta. Vanade naistega pole neil veel jõudu rinda pista, aga see päev ei jää tulemata…