Loe

Trendijuuksur Figaro ülelend

Postimees

Muidugi on ooper infantiilne kunst, kohmaka narratiivi ja süüdimatult aeglustatud või ülejoostud lahenduskäikudega. Isegi traagilised ooperid pole selles osas mingid erandid. Koomilised aga lausa nõretavad lihtsameelsusest.
Selles ei saa süüdistada midagi muud kui publiku ootusi ooperi väljakujunemisajal. Tänapäeval annaks seda vaadata isegi kui teadlikku vastukaalu raskerelvastuses psühhoanalüütilisse sügavusse langevale ajastu esteetikatajule.

Keskklassi meelelahutus

Aga samas, selle vastukaalu kerge ja elurõõmus osa juubeldab niikuinii tantsusaalide strobokoopilises valguses.
Nii ei jää ooperile palju muud üle kui olla majanduslikult kindlustatud keskklassi meelelahutus, turvaline ja mõõdukalt doseeritud taktitundelisi üllatusi (näe, primadonnal on teksased ja patsid!) pakkuv lõbustus.
Mitte midagi sihtgrupil juba olemas olevatest kunstilistest veendumustest ei panda iial kahtluse alla, ja see teeb sihtgrupi õnnelikuks.
Ma ei näe põhjust, miks nii ei võiks olla. Tarbekunsti on alati vaja läinud ja ooper on tarbekunsti üks stiilipuhas vorm. Inimesed asetavad öökapile värvilise klaasvaasi, seinale merevaatega pildi ja õhtul lähevad ooperisse. Ja kõik on rahul, nii kunstnikud kui vaatajad.
Et mitte tegijatele ülekohut teha, tuleb ooperist ka rääkida talle vormiliselt ainuvõimaliku kitsa spektri piires. Otsida tuleks seda, mida on võimalik leida.
Ma vaatasin «Sevilla habemeajaja» plakatit ja mõtlesin, et siin on vist Madis Palmi käsi mängus. Äratuntav tonaalsus ja näitlejate-modellide väljendumislaad viitas visuaalitundlikule fotograafisilmale.
Tsentraalne ja jõuline peategelaste paigutus viitas hollywoodlikule pateetikale. Ja pealkiri viitas… ooperile. Ühesõnaga, oli ilmne, et kaadritaguseks käivitajaks on soov esitada vana asja nii, et sellest saaks uus asi.
Lavakujundus oma kvadraativa põhiplaaniga ja libretost lähtuvaid tekstikatkeid siltidele remiksiva värvikirevusega kinnitas sellise soovi olemasolu. Ooperi vanemate klisheede kiht oli küllalt edukalt asendatud uuemate klisheede kihiga. St ruum ja eeldused, millesse kõik järgnev pidi asetuma, jättis igati vastuvõetava mulje.
«Sevilla habemeajaja» muusikaline põhiplaan on põhilises õhtupoolik lõbusate viisidega. Rossini on silmapaistvalt lahtise viisikäega helilooja ja see võtab konventsionaalselt kokkuleppelt lõbutseda (ikkagi koomiline ooper!) vähemalt kohustuslikkuse maigu. Tuleb tunnistada, et paaris kohas ma isegi itsitasin.
Siis, kui Almaviva (Mati Kõrts) erakordselt totra kehakeelega eeslaval edasi-tagasi võnkus ja pehmekeelse aktsendiga «raahu, reemu soovin teilee!» laulis. Ja siis, kui väljaõppinud psühhoanalüütik dr Bartolo (Taisto Noor) Farinelli jälgedes falseti naeruväärsetesse kõrgustesse tüüris.

Ajakiri = kavaleht

Merle Jalakat olen ma kogu aeg loomulikuks andeks pidanud ja mingit seisukohtade muutmist selles osas «Sevilla habemeajajaga» ei kaasnenud. Minu ainus küsimus oleks, kuidas andele ka väljaspool ooperi kitsaid stiilipiirdeid rakendust leida.
Ja mida mõelda ajakirjast Figaro ja samanimelisest trendijuuksurist (Aare Saal)? K nagu klamuur? Kuna jõulupühad on tulekul, miks mitte rõõmustada lähedasi mõne omameisterdatud klamuurse asjakesega, nagu kirjutab ajakirja peatoimetaja Liis Kolle.
Miks mitte kinkida neile isiklik figaro, mida saaks asetada öökapile ja millest võiks olla kasu, kui soeng juhtub sassi minema? Tõepoolest, miks mitte.

24.11.2003