Tõsine Figaro seljatab vallatu Almaviva

Ruth Alaküla, Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Vanemuise „Figaro pulma” osalised laulavad nii, et on põhjust kuulama jääda.

Lätist pärit lavastusmeeskonna töö on huvitav ja raske paistab siin vahet teha, mis teostus kavatsust pidi ja mis juhuslikult. Mozarti tõlgenduse tähtsaim erilisus puudutab kaht meespeaosa.

Kõigepealt näeb meie ooperilaval jälle üle pika aja Taimo Toomastit, kes esitab krahv Almaviva rolli. Elava ja vigurdavana. Kui vokaalselt oli Toomast laitmatu, siis lavalise karakterina mõjus ta kohati isegi ülepingutatult vallatuna, ja nii kippus kaduma ooperi mõte, et see karakter sisaldab ähvardavat võimu.

Atlan Karbi Figaro oli lavalise karakterina seevastu staatiline ja introvertne. Nii et tavapärast vastandust, kus leidlik ja energiline teener Figaro võitleb võimuka aadlikuga, kes tahab kasutada Figaro pruudi Susanna kallal oma esimese öö õigust, siin pole. Võitlus ise on olemas, ainult et karakterid on täiesti teised. Seekord tõmbab endassetõmbunud Figaro naha üle kõrvade vallatul Almavival.

Lahendusest johtuvalt ongi sellise Figaro tipphetkeks finaal, kus peiu vaevleb armukadedusevalus. Tema „Aprite un po’ quegli occhi” oli tõsise süvenemisega lauldud aaria, milles heiastus allajäämise piin. Atlan Karbi lauldud Figaro oli väga eestilik karakter, selline eesti mees.

Tihti jääb „Figaro pulmas” segaseks, mispärast on siin tegelane nimega Cherubino. Vanemuise värskes lavastuses sai Maria Kallaste suurepäraselt hakkama Cherubino vokaalpartiiga ja lõi lisaks sellele rollile sisu – tema mängitud poisikarakter oli just see õige koomilise konflikti teravdaja ja sütitaja. Cherubino poisikeselik innukus kumas nii laulja häälest kui ka rolli plastikast.

Pirjo Püvi tõestas, et ta välised parameetrid on parimad Susanna kui esimese armastaja rolli loomiseks. Vokaaliga on lood keerulisemad, kuna mitte just väga suure häälega lauljannal jäi puudu oskusest jõudu jagada ja nii polnud Susanna tõusud ja langused just eriti sädelevad. Alla Popova krahvinna Almaviva oli seevastu meeldivalt emotsionaalne ja võitlev, rolli puuduseks oli siin aga tugev vibrato, mis sõi muu hulgas ära muist lauldud sõnu.

Tekstist raske aru saada

Valik laulda „Figaro pulma” seekord eesti keeles paljastas lauljate artikuleerimise nõrkused. Tekstist oli raske aru saada. Taimo Toomast oli ainuke, kelle suust tulnud sõnum oli kuuldav ja arusaadav.

Esietendusel torkas silma, et kõik väiksemad karakterrollid said lauldud värvikalt ja mahlakalt. Siin õnnestus Vanemuise ooperitrupil oma trumbid jälle võimsalt välja mängida. Väikesed karakterrollid on mängumaa, kus Vanemuine trumpab vahel üle ka Estonia staarid.

Lavakujundus üllatas alguses veidi lihtlabase paralleeliga – lossiruumi kaarjad vormid tuletasid meelde Valge Maja ovaalkabinetti ja sealseid seksiskandaale. Ent puhtad valged pinnad osutusid teatriruumiks, kus kostüüm hästi kaasa mängis ja leidlik ruumi transformeerimine õigustas kujunduslikud lahendused.

Vanemuise väikse maja akustika omapärast johtuvalt oli orkestri kõla sedavõrd hea, et mingeid küsimusi Mozarti orkestripartituuriga hakkama saamisest ei tekkinudki.

Ooperitegemise kulukas kunst Tartus seab masu ajal üles enam kui muidu küsimusi selle tegevuse mõttekusest. Ka kõr-gelt kukkumise valu on vastu masu suurem. Seda rõõmustavam on asjaolu, et „Figaro pulm” läheb ikka kordaläinud lavastuste kirja. Olgu sel pealegi pisike provintsi mekk juures.

„Figaro pulm”
Mozarti ooper Vanemuises
•• Helilooja Wolfgang Amadeus Mozart, libretist Lorenzo da Ponte
•• Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, lavastaja Indra Roga (Läti)
•• Dekoratsioonikunstnik Martinš Vilkarsis (Läti), kostüümikunstnik Anna Heinrihsone (Läti), koreo-graaf Inga Raudinga (Läti)
•• Osades: Atlan Karp, Pirjo Püvi, Alla Popova, Karmen Puis, Maria Kallaste, Teele Jõks, Taimo Toomast, Valentina Kremen, Taisto Noor, Märt Jakobson, Mati Kõrts, Tõnu Kattai, Merle Jalakas, Siiri Koodres, Jaan Willem Sibul
•• Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega
•• Vanemuise väikeses majas
Järgmised etendused 28. aprillil ja 13. mail kell 19