fbpx

Toompere joonib alla üksilduseteema


Laupäeval esietendub Vanemuise suures majas Hendrik Toompere juuniori käe all lavale jõudnud “Sada aastat…”. Tartu Linnaleht uuris lavastajalt, kuidas näidend valmis ja mis on selle sõnum vaatajatele.

Milline on selle lavastuse sünnilugu?
Sellel lool on juba pikem ajalugu. Kõik algas hetkest, kui ma seda raamatut keskkoolis esimest korda lugesin ja mis jättis mulle väga sügava mulje. Tollal ma veel kindlasti tüki lavastamise peale ei mõelnud, aga mulle meeldis see, kuidas raamat oli komponeeritud ja kirjutatud, kuidas sündmused olid reastatud. Mulle tundus teos maailmavaate poolest erakordselt paeluv ja kui ma hiljem lavastamisega alustasin, siis hakkas kogu raamatu tekstiline kude mind alateadlikult mõjutama. Hakkasin mõtlema, kuidas saavutada umbes analoogset efekti laval. Ja kui me kunagi tegime “Aurora temporalist” (Tartu Teatrilaboris – toim.), siis mõtlesime ka raamatu “Sada aastat üksildust” peale, kuid ma olin selleks ajaks juba ammu loobunud tüki lavale toomisest. Kellelegi jäi aga kõrva, et ma ikka tahaksin seda teha. Ja kui eelmisel aastal arutleti Vanemuise uuslavastuste teemal, siis otsustatigi mulle see ettepanek teha. Esimese ropsuga mõtlesin küll, et poisid on peast hulluks läinud. Selle raamatu lavale viimine võrdub justkui enesetapuga. Siis ma aga hakkasin ikka mõtlema, et miks mitte. Kuna teoses oli teksti vähe, siis pöördusingi Toomas Hussari poole, kes pidi sinna just dialoogiosa juurde kirjutama. Ja nii saigi meie omavaheliste vestluste tulemusena kokku üks iseseisev näidend, mis küll põhineb sellel raamatul, kuid ei ole romaani üksühene tõlgendus.

Mis on sellel ammu kirjutatud raamatul pistmist tänapäevaga?
Peale selliste eksistentsiaalsete momentide, ilma milleta ükski kunstiteos ajalukku ei lähe, on seal sees ka üks lihtne lugu sellest, kuidas külaühiskonda sisenev tsivilisatsioon toob kaasa omad elamismudelid. Ja mis juhtub selle külaühiskonnaga ning -vanemaga. Mingis mõttes on see analoogne eluga Eestis. Ma ei taha öelda, et viitan päevakajalistele momentidele või nagu öeldakse, vulgaarajaloo käsitlustele, aga need teemad haakuvad küll. Kuigi mind ei ole kunagi huvitanud see, mis on näidendil pistmist tänapäeva probleemidega. Ma arvan, et tänased konfliktiolukorrad kanduvad edasi laval toimuvatesse stseenidesse. See, kuidas nad käituvad ja seostuvad kõne alla tulevate põhiväärtustega, milleks on armastus, kirg, kord, religioon, janu tõe ja võimu järele.

Aga mis on ikkagi selle tüki sõnum vaatajale?
Seda on väga raske öelda. Ma olen alati olnud seda meelt, et teatrit pole üldse mõtet teha, kui sõnum ei moodustu kokkumängust kõikide muude komponentidega. Tervikmõju peaks tulema kogu sellest loost, mis vaatajate ees lahti rullub. Ma loodan, et näen esietendusel maailma, mis on paeluv ja täis elu. Kui selles tükis mingi sõnum on, siis on see selline ratsionaalne – vaatamata igasugusele üksildusele, mis meid praeguses ühiskonnas tabab (on küll Internet, aga inimesed ei saa üksteisega suhelda), ei peaks inimesed kurvastama. Tegelikult on maailm pidevalt sündmusi täis ja inimene ei ole mitte kunagi üksinda. Maailm on temaga kogu aeg kaasas. Kahjuks on aga meie ühiskonnas inimene erakordselt üksik ja depressiivne. See üksilduseteema on käesolevas lavastuses punase joonega alla tõmmatud. Mitte küll katkematu joonega, kuid punktiiriga.

Kas Internet pole siis inimeste suhtlemisvõimalusi laiendanud?
Internet loob illusiooni, et suheldakse hästi palju, aga tegelikult jääb inimene aina üksikumaks. Inimese keha on näiteks ehitatud nii, et ta vajab teatud hulgal füüsilist koormust – ainult siis saab ta normaalselt toimida. Aga kaasaegne istuv eluviis seda ei paku ja kehad väsivad ära. Siis mõeldakse endale igasuguseid trenne välja ja käiakse aeroobikas – otsitakse endale asenduseks füüsilist tegevust. Samamoodi on suhtlemisega. Internet iseenesest ei paku suhtlemisvõimalust. Inimene saab selle kaudu lävida iseendaga, luues illusoorse partneri, kuid tegelikult vajab ta näost-näkku suhtlemist reaalse inimesega. Seda jääb aga üha vähemaks. Me ei tunne enam üksteist. Kõike tehakse kiiresti ja pinnapealselt ning ellu jäävad need, kes suudavad sellega kohaneda ja sellises olukorras toime tulla.

Millest see tuleb, et suur hulk näitlejaid hakkab mingil eluperioodil lavastama?
Esiteks jääb näitlejatel tihtipeale aega üle. Eks loomingulises perioodis ole vaesemaid ja rikkamaid aegu ja siis tekibki näitlejatel vajadus. Ta teab ja tunneb seda teatrimaailma keelt ning tahab proovida oma maailma kujundada. Üks asi on mõjuda laval näitlejana, teine asi on organiseerida suuremat tervikut. Need on sellised lihtsad põhjused. Seletamatu põhjus on aga see, kas vajadus on üldse olemas või mitte. See umbrohi, mis mõnel sees on, murrab isegi läbi asfaldi. Arvan, et mina oleksin igal juhul hakanud lavastama. Ükskõik mis situatsioonis. Ühelt poolt on lavastamine tore loominguline tegevus, mis mulle väga meeldib, teiselt poolt on see aga kohutavalt närvesööv. Ehitades ühte maailma, laguned ise ära. Seetõttu mulle see variant meeldib, eriti siis, kui saan aeg-ajalt käia näitlejana laval ennast kokku panemas.

Kas sa oled lavastaja, kellel on uut tükki tegema hakates peas väga kindel visioon, mida püüad näitlejatele selgeks teha, või sünnib palju üheskoos proovides arutades?
Ma vist olen see esimene. Visioon on mul küll alati olemas. Ja neid arutlusi ma eriti ei armasta. Ma ei ole näinud ka, et neist midagi suurt välja tuleks. Samas pean ma ütlema, et minu lavastustes on väga paljud stseenid tekkinud juhuslikult, ilma minu pealesurumiseta.

Kuidas sa omale lavastusteks ainest kogud?
Ma arvan, et aastate jooksul on mu sisemine aparaat nii kõva trenni saanud, et ta paratamatult jätab meelde selliseid huvitavamaid, kummalisemaid ja intrigeerivamaid momente, mida näiteks tänaval jalutades kohtab. Üldiselt on aga nii, et kui mulle mingi materjal huvi pakub, siis need kujutlused hakkavad iseenesest tulema. On olnud selliseid juhuseid, et ma tean väga selgelt, mida ma teha tahan, kuigi materjaligi pole veel käes olnud. Sellist otsest trenni ma ei tee ja teadlikult midagi ei salvesta.

Milline on olnud selle tüki prooviperiood?
Ma pean ütlema, et see on olnud väga keeruline töö. Et panna olemasolevast tekstist ja nende näitlejatega kokku funktsioneeriv tervik. Me oleme väga palju pidanud algteksti muutma, ümber tõstma ja liigutama, et otsi kokku sõlmida. Kui kõik algas kujutluspiltidest, siis nüüdseks on see läbinud väga pika teekonna. Töö on olnud keeruline, seda enam, et ma ei ole kodus. Samas võin ma öelda, et tänu sellele, et olen teises linnas, on need poolikud päevad ja bussisõidud olnud seotud tüki peale mõtlemisega. Aga seda ei oska kunagi öelda, kas see oli kasuks või kahjuks. Ma arvan aga, et kogu trupp on andnud endast parima. Koostöö on olnud hea ja viljakas, välja arvatud üks asi. Algselt oli mul planeeritud lavastusse üks keelpillikvartett. Ma arvasin, et suurest Vanemuisest ei tohiks olla raske neid pillimehi leida. Aga nädalad muudkui läksid ja läksid ja tuli välja, et isegi terve Tartu peale ei saa seda kvartetti kokku. Seetõttu ongi laval ainult mõned elavad pillimehed ja ülejäänu tuleb arvutist. Olukord on minu jaoks groteskne. Võimalused on justkui olemas, aga kohe ei õnnestu kõiki asju kokku klapitada.

Kas said näitlejad valida oma soovi järgi?
Üldjoontes küll, aga ma ei ole näitlejate suhtes kunagi väga pipardanud. Olen alati arvanud, et neil on oskusi mängida selliseid tegelasi, mida nad pole varem teinud. Üks Silicon Valley mees ütles, et kõik panused tuleb panna nende inimeste peale, kes ei tea veel, mida teha ei saa. Nende puhul on veel lootust. Mina ka ei tea, mida nende näitlejatega teha ei saa, ja seetõttu on mul kõik väga hästi läinud. Ma ei taha kedagi esile tõsta, aga Mati Undi lavastustest on Riho Kütsar küll silma jäänud.

Esietenduseni on jäänud loetud päevad. Mida sisetunne ütleb?
Sisetunne on selline, et ma tean üsna täpselt, mille peale pean oma järelejäänud proovid kulutama. Sisemine kell töötab mul üsna täpselt ja peaks jõudma valmis küll.

Kuidas võrdled lavastamist Tartus ja Tallinnas?
Üks asi, mida ma siin majas käies tundsin, oli see, et ma ei saanud aru, kes on päris peremees. Kuhu paigutub näiteks draamatrupp. Siin toimub väga palju asju paralleelselt. Ma ei saanud aru, kus ma viibin. Algperioodil oli keeruline proove teha. Prooviruum peab olema väga turvaline. Kui me aga oma proovidega lavale jõudsime, siis ei olnud enam mingit vahet, kas olla Tallinnas või Tartus. Lava on igal pool ühesugune tühjust täis kast, mida on vaja hakata täitma. Siis tundsin ennast jälle jube hästi.

Kas Tartu rahulikkus nakatas?
Tartu on teistsugune. Esiteks on juba vahemaad sellised, et kõikjale saab jalgsi minna. Teatritegemise jaoks on see väga hea koht, ja ka õppetööks. Kuigi olen siin ka mõned kõrtsituurid teinud, ei tea ma siinsest ööelust kuigi palju, kuid võimalused on olemas. Ärielust pole aga mingit aimu.

Miks on pealkirjaks “Sada aastat…”?
Ei osanud paremat välja mõelda, aga see on lihtsalt pealkiri. Plakat tuli kiiresti trükki anda. Asi on ka selles, et seda raamatut “Sada aasta üksildust” ei tohi üldse dramatiseerida.

Mida tulevik toob?
Tulevik on seotud lavakunstikooliga. Ma võtan kevadel oma esimese kursuse ja olen sellega seotud neli aastat. Seda tuleb võtta täie tõsidusega, sest see on seotud väga suure hulga näitlejate toomisega Eesti teatrisse. Ja selles mõttes on kool mulle väga tähtis. Aga hea meelega tuleks Tartusse veel midagi tegema.

Kui tihti sulle veel meenutatakse sinu rolli filmis “Naerata ometi”?
No ikka paar-kolm korda aastas. Aga need on pigem minuealised. Praegused noored seda enam ei mäleta.