Toomas Edur – tipptantsija asus lavastajarolli
Eile Vanemuise teatris lavastajadebüüdi teinud tantsija Toomas Edur ütleb, et teda pole kunagi huvitanud laval publiku šokeerimine, vaid pigem meeldivate emotsioonide pakkumine, millest tantsija ka ise energiat ammutab.
“Laval on kõikvõimalikke asju juba sada aastat tagasi tehtud ja tähelepanu võitmiseks end kas või alasti võetud – see pole minu jaoks ja kedagi matkida ma ei kavatse,” sõnab Edur. “Minu jaoks on tants pidev treenimine, kus keha räägib vaatajale kõik, olgu selleks kurbus või rõõm. Lihtsalt laval taielda ja nina sügada pole mõtet, kuigi vahel üritatakse väita, et ka ühest ruumist teise liikumine võib olla huvitav ja liigituda tantsuks. Mind huvitab siiski rohkem keha maksimaalse piirini liikuma saada ja eri positsioone kasutada, sest keha on kui skulptuur ja üks liigutus võib öelda enam kui mitu sõna. See on oskus, mida ma teiste tantsijate puhul saan enda eeskujuks tunnistada. Kui ma tantsin, siis üritan iga liigutust eelmisest veelgi täiuslikumalt ja pisut kaugemale liigutada. See oleks edenemine, aga mitte odav sŠokeerimine, mida oleme juba Hollywoodi filmidest näinud.”
Esinemine võlus
Tantsuhuvi tekkis Eduril juba väikse poisina, käies emaga balletietendusi vaatamas.
“Mulle meeldis väga, nägin, kuidas balletikooli noortele poistele plaksutati. Tahtsin ise ka hirmsasti laval olla,” meenutab Edur. “Tahtsin publikule meeldida. Tunnen praegugi, et saan publikult meeletult energiat. Esimesel katsel mind aga õppima ei võetudki, sest mul oli südamereuma. Teisel katsel sain siiski sisse.”
Edur tunnistab, et tema lavastajadebüüt sattus Vanemuises olema üsna juhuslik. “Lavastada olen ma juba ammu salaja soovinud,” tunnistab Edur. “Mõned katsetused olen ka teinud, kuid midagi sellist elan läbi esimest korda.”
Vanemuises sai Toomas Edurit viimati näha tantsimas koos Age Oksaga mullu oktoobris esietendunud tantsulavastuses “Pulmareis”. Detsembris Jaapanis esinedes vigastas Edur raskelt hüppeliigest ning oli seetõttu ligi aasta esinemistest eemal. Kaks nädalat tagasi tegi ta tantsijana comeback’i Inglismaal inglise rahvusballeti külalisetendustel. Edur tunnistab, et elas vahepealse aja teadmisega, et tantsijakarjäär võib vigastuse tõttu koguni lõppeda.
“Praegu on lihtsalt hea meel, et saan jälle tantsimisega tegeleda,” ütleb Edur. “Kui ma Vanemuisesse tulin, siis oli mul lavastuse idee juba olemas. Igal õhtul tegin selle nimel natuke tööd. Esimese tüki tegin nelja päevaga. Isegi imestasin, et nii kiiresti välja tuli. Tantsijad olid head ja asi tuli väga hästi ja arvatust kiiremini välja. Loodan, et ka etenduse külastajad, kes tulevad väsinult töölt, lähevad pärast rõõmsa tujuga koju.”
Edur tunnistab, et kuigi tal on tantsijana veel võimalus paar aastat jätkata, kavatseb ta edaspidi rohkemgi lavastajana kätt proovida.