Toomas Edur pole kunagi kartnud kukkuda

Kuulus tantsija Toomas Edur tõi lavale oma esimese lavastuse “E-duur”.
Jutuajamine Toomas Eduriga leidis aset Vanemuises nädal enne esietendust, keset kõige palavamat tööaega. Tantsijail on proov läbi ja võivad muretult puhkama minna. Kuid lavastaja ei saa proovisaalist ikka veel välja, ta askeldab valguskunstnik Tõnu Eimraga arvuti taga.
Viimaks lubab endale siiski pausi ning kohupiimakoogi ja koorekohvi.
“Eilegi jõudsin proovide vahepeal vaid koogi võtta,” naerab sportlikku riietust ja peapaela kandev kleenuke mees. Lihtsa ja sõbraliku olekuga. Kui ei teaks, ei oskakski temas kahtlustada meest, kes tantsib Inglismaal kroonitud peade ees!
Kahe nädala eest pääseski Edur taas pärast pikka pausi Inglise Rahvusballeti ridades lavale. Mullu detsembris Achil-luse kõõluse rebestanud mees tõestas pärast pikka taastusravi: veel pole kadunud kõik.
* * *
Kuidas oli üle hulga aja esineda?
Hea tunne oli tagasi tulla. Pabistasin. Aga mida lähemale tuli lavale pääsemise päev, seda enam tundsin, et jalg on tugev. Olin kindel, et suudan kõike. Hea tunne oli. See on sihuke eriline aura, kui publik tuleb kaasa. Olen alati kurvastusega mõelnud, et kas suudan leida seda ka siis, kui kord tantsimise lõpetan.
Kuid nüüd tundsin sedasama ka lavastades. Neil hetkedel, kui liigutused hakkasid tantsijail väga hästi välja tulema, kogesin erilist naudingut.

Miks valisite lavastajadebüüdiks Vanemuise?
Teised pole mind veel kutsunud. Aivar Mäe tuli küsima, kas oleksin nõus. Olen ammu tahtnud lavastada, kuid pole leidnud aega. Nüüd, trauma ajal oli selleks väga hea aeg.

Kas lavastajatöö nõuab muud kui tantsimine?
Mul on väga head abilised. Rufina Noor on fantastiline repetiitor ja tantsijad tublid. Pabistasin, aga paistab, et kõik mõtted laabuvad.
Peale selle töötan veel kunstnikuga, dekoratsioonide ehitajatega, valguskunstnikuga. Need on asjad, mille peale tantsides ei mõtle. Tead küll, et valgus paistab ja kulissid ripuvad, aga kuidas see toimib, pole vaja mõelda.

Kuidas hindate tantsijate taset?
Proovisin lavastada ameerikalikus vabas neoklassikalises stiilis. Tantsijad pole varem seda teinud, aga nad saavad väga hästi hakkama, kuigi mõningaid asju peaks veel drillima. Kuskil New Yorgis nõuaksin võib-olla teisi asju.

Kas olete vahel vihastanud ka proovides?
Olen ikka. Paljud tantsijad on noored, see on neil esimene töökoht. Olen nõudnud neilt pikki päevi, hommikul neli tundi ja õhtul kolm tundi. Tahan, et nad näeksid, õpiksid ja saaksid aru, mida teevad.
Ise ma tantsijana tahan ka aru saada, mida teen. Ma vihkan seda, kui direktor või lavastaja käsib midagi teha sellepärast, et ta on ülemus. Ma tahan, et tantsija austaks iseennast ja seda, mis teeb. Et ta saaks aru, mis on ilus, mis põnev, mis naiselik, mis mehelik.
Näitlemist nad oskavad, ma ei pea neile eriti selgitama, kuidas midagi teha. Aga tantsuasju olen palju seletanud, kuidas puhtalt tantsida, ja jaganud väikseid nippe. Olen kõike ise ju teinud ja kogenud.
Ballett on minu jaoks minimalism: mida vähem teed, seda paremini kõik töötab. Aga seda on raske saavutada, püütakse ikka üle pakkuda. Keha on ju nii raske kontrollida. Kuid ballett õpetab kontrollima igat lihast. Ma vihkasin sellepärast ka diskol käimist, et mõtlesin kogu aeg, mida lihased teevad! Päriselt lõdvestuda on raske.

Balletiõhtu esimene osa on loodud Tšaikovski muusikale, teises osas kõlab Mozart. Kumb teile neist hingelähedasem?
Mõlemad meeldivad. Aga nad on erinevad. Balletti poleks ilma Tšaikovskita. Temalt valisin etendusse “Souvenir de Florence’i”. Mozartist panin erinevaid asju kokku. Peab tulema ja nägema! Siin on ka nalju sees. Mulle meeldis väga Formani “Amadeuse” film – inimene teeb geniaalseid asju, kuid samas on normaalne, võib lollitada, nutta ja naerda, ei hoia ühiskonna reeglitest kinni.

Pealkiri on “E-duur”. Kumb ise olete, duuri- või mollimees?
Mõlemad – ilma mollita ei ole duuri!

Kuidas noori balletiõhtule kutsuksite? See pole ju niisama popp kui klubides käia.
Tasuks tulla juba sellepärast, et näha, mida imelist suudab inimkeha teha, milliseid emotsioone saab väljendada. See on väga ilus õhtu. Kuigi tegu klassikaga, on see väga kaasaegne. Mõni modernne etendus on tunduvalt vanaaegsem!

Olete 16 aastat olnud professionaalne tantsija. Kuidas jõudsite balletini?
Ema viis. Mind ei võetud kohe, sest põdesin südamereumat. Pidin aasta ootama, kuni arstid lubasid. Õppides käisin ballette vaatamas, nägin, kuidas poisid tantsisid, ja mõtlesin, et püüan ise veel paremini teha.
Olen alati jõudu saanud sellisest tahtmisest parim olla. Ja ma pole kunagi kartnud kukkuda. Paljudel inimestel on hirm ja nad proovivad ainult neid samme, mis tulevad välja. Mina proovisin ka neid, mis kohe välja ei tulnud.

Ju seepärast oletegi teistest kaugemale jõudnud.
Arvan küll. Kuid mul on elus olnud ka õnne olla õigel ajal õiges kohas. Nüüd meeldib mulle inspireerida noori oma kogemusega.

Baleriinid saavad ju noorelt pensionile. Kui kaua plaanite veel olla tegevtantsija?
Kui eelmisel aastal trauma oli, mõtlesin, et äkki karjäär lõppeski. Tantsija ei tea ju ette, millal see võib juhtuda. Loodan siiski, et veel paar aastat tantsin.

Kuigi ilmakuulus mees, olete staarikompleksideta.
Suured inimesed, keda olen kohanud, on väga lihtsad. Aga mõned keskpärased, kes tahavad midagi olla, kuid ei ole, armastavad rääkida, et teate, kes ma peaaegu oleksin olnud.

Kuidas teie abikaasal Age Oksal läheb?
Väga ilusti, ta tegi just fantastilise etenduse. Kompanii president kiitis, et ta pole kedagi niimoodi tantsimas läinud.

Millal teie peresse lapsed tulevad?
Loodame, et varsti. Praegu veel ei ole, sest meil pole vanavanemaid, kes lapsi hoiaks. Reisime palju mööda ilma ringi, last ei saa ju kohvris kaasa võtta.