Toomas Edur naasis lavale mahakandmise kiuste

Pea aasta tagasi purunes Toomas Eduril (36) Jaapanis tantsides Achilleuse kõõlus. Järgnev on olnud võitlus iseendaga – selle nimel, et tulla tagasi lavale. Toomas Edurit intervjueerib Tiit Tuumalu.

Kätt südamele pannes, kuulun nende kilda, kes arvasid, et tantsijana on teie karjäär läbi…
Te peate silmas seda, et üldjuhul on selline trauma karjääri lõpetav, nagu kogenud tantsijad väga hästi teavad?

Nojah, eks vanus mängi siin oma osa, pealt 35se luud ja liigesed pole ju enam need, mis 25sel. Ei taastu nii lihtsalt. Kas te ise uskusite comeback’i?
Ma ei ole kunagi pessimist olnud. Vastupidi, olen väga positiivne.
Elu on mind õpetanud võtma ühe päeva kaupa korraga. Jah, too päev seal Jaapanis oli õnnetu, šokeeriv, ent järgmine enam mitte. Siis mõtlesin juba sellele, mida tuleks teha, et asjast üle olla.

Tunnistagem siiski, pessimiste oli rohkem kui optimiste…
Sain sellest ise ka aru. Ma ei tea, kuidas oli siin, Eestis, Inglismaal aga… inimesed küll soovisid jõudu paranemiseks, ent tegelikult…

… nad nii väga ei uskunud sellesse?
Jah. Inglased on lihtsalt viisakad inimesed. Siis ma mõtlesingi, et oodake ainult… Muidugi, jalg pole veel 100% paranenud, siit on veel edasi minna… Või ka tagasi…
Selles mõttes muidugi vedas, et ma just «Uinuva kaunitariga» (Edur naasis lavale 21. oktoobril Southamptonis – toim) sain comeback’i teha. Olen seda juba koolist saadik lugematuid kordi tantsinud, ka väga raskeid variante.
Nii et ma tean, kus ei tohi üle pakkuda… Esietendusel panin veel kaks kahekordset tuuri järjest, et näidata – Edurit on veel vara maha kanda.

Puudutaks veel korra toda õnnetut Jaapani juhust… Tuli see nagu välk selgest taevast?
Tegelikult… vist mitte. See oli kaks ja pool aastat tagasi, tulime Dresdenist, olin väga heas vormis, nautisin tantsimist, nagu lennanuks…
Siis oli äkki terav valu Achilleuses, ilmselt läks paar sidet katki. Käisin arsti juures, öeldi, et seda tuleks opereerida, aga mul olid plaanid juba tehtud…
Ma ei tahtnud peatuda, ei saanud, puhkasin kaks nädalat, siis panin edasi… Poolteist aastat tantsisin ja sõin samal ajal valuvaigisteid. Leiutasin igasuguseid mooduseid.
«Luikede järve» ajal ei saanud õieti käiagi. Nii kui lava taha sain, panin kohe jääd peale, see tegi tuimaks, aga aitas. Siis läksin lavale tagasi. Lõpuks hakkasin jalgu vahetama, kui ei saanud paremaga hüpata, tegin vasakuga.
Kui ma Jaapanisse läksin, tundsin end tegelikult päris hästi. Eelmisel õhtul tegin proovi, Achilleus oli küll paistes, aga mõtlesin, et kannatan ära, võtsin tablette…
Tegelikult lootsin suveni välja vedada, et siis saan opile minna. Kõik lendas vastu taevast, ka autoriõhtu Sadler’s Wellsis.

Kui keeruline on sellisest asjast psühholoogiliselt välja tulla? Lavahirmust üle saada?
Tuleb keskenduda vaid hetkel käsil olevale asjale, maksimaalselt. See on nagu sportlastel, iga liigutus on vaja enne peas läbi mõelda. Tormata ei saa, see on pidev võitlus iseenesega. Kord läheb ju paremaks, siis jälle halvemaks.

Jonathan Edwards, kui te mäletate, hüppas kolmikut pidevalt 18 meetri kanti, siis vigastas jalga, tuli küll tagasi, ent hüpped jäid alla 17 meetri. Pärast seda ta loobus. Kui reaalseks peate vigastuse-eelse vormi saavutamist teie? Või lepite ka vähemaga?
«Uinuvat kaunitari» teen ma juba praegu sama kvaliteediga, mis varem. Ma poleks ju lavale üldse läinudki, kui…
Tõsi, ma ei tee veel trikke, see kõik võtab aega, aga ma võin tantsida Don Quijote’i juba praegu nõnda, nagu teevad seda paljud teised solistid üle maailma. Puhtalt…

Öeldakse, et iga asi, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, kas see vigastus võis anda teile mingi uue tõuke, uue motivatsiooni?
Võib olla küll nii. Nagu väljakutse või… Mäletan, naasin Londonisse, proovisin soolosid teha, aga olin veel nõrk. «Uinuva kaunitarini» oli aega kolm nädalat, tahtsin teada, kas töötan end üles. Töötasin! Siis tuli nädalaga teha viis etendust. Hakkama sain!
Sul peab olema nii palju kogemusi, et täpselt teada, mida sa võid enesele lubada ja mida mitte. Jõudu ei ole ju enam nii palju, nagu varem oli lollust. (Naerab.) Aga jah, see andis mulle midagi, see oli vajalik puhkus… Ma ei ole nii kaua kunagi puhanud. Ja mõelnud.

Enese jaoks olete piiri seadnud, kui kaua tahate laval olla?
Ma loodan, et nii kaua, kuni see veel esteetiline välja näeb. Võib-olla hakkan ma tulevikus rohkem moderni tegema, plastilisemaid rolle…

Aga «E-duur», teie esimene suurem lavastus, mille te Tartus välja toote (esietendus oli eile – toim), kas see ei ole märk sellest, et fookus hakkab tantsimiselt mujale nihkuma?
Vanemuise pakkumine tuli tegelikult juba eelmise aasta novembris, siis oli veel kõik korras. Lihtsalt, mulle meeldib lava jaoks midagi luua, tantsijatega tööd teha, läheneda asjale hoopis teisest küljest. Ma olin selleks valmis.
Kartsin küll, et äkki ei leia ma eneses hasarti, aga… Sest kui tantsid, on ju tunne, et miski ei saa seda asendada. Nüüd, lavastades, tundsin end ühtäkki sama hästi. Selline mõnus, hea olemine.

Nii et see lavastamise mõte on ikka väga tõsine? Mitte juhus?
Ma teen kõike tõsiselt, naeratusega!

Mõni mees, kellega te omal ajal Jacksoni balletikonkursil võrdselt võidu tantsisite, juhib juba teatrit, Vladimir Malahhov näiteks, Berliini Staatsballetti. Sellist ambitsiooni teis pole?
Kunagi ei tea. Erinevaid mõtteid käib ju peast läbi. (Muheleb.) Kunagi tahaksin kindlasti proovida.

Olete selleks valmis?
Tegelikult jah, julgust mul on.

Kui Estonia teater otsis neli aastat tagasi balletijuhti, jooksis läbi ka teie nimi. Isegi ettepanek olevat tehtud. Te keeldusite. Miks?

Ma tahtsin tantsida, ei olnud valmis. Ütleme, et polnud veel õige hetk.

Kui see ettepanek tehtaks teile nüüd?
No ma mõtleks väga tõsiselt.

Tõsisemalt kui viis aastat tagasi?
Kindlasti.

On kõneldud sellest, et oma võimete juures võinuks te vabalt tantsida ka Kuninglikus Balletis, ühes maailma juhtivatest kompaniidest. Miks pole see nii läinud?
Lihtsalt ei juhtunud nii. Kui tahtsime meie, polnud vaba kohta. Kui tahtsid nemad, ei tahtnud jälle meie… Erinevad põhjused olid. Siis tahtsid nad ainult mind, sest tüdrukuid neil oli.

Naistantsijaid on alati, keda napib, on mehed. Teie otsustasite koos Age Oksaga läbi lüüa paarina, ehkki eraldi olnuks see kergem, vähemalt teil…
Ei olnud nii, et me oleks seda ühel hetkel otsustanud. Aasta-kaks pärast Inglismaale tulekut hakkasime saama head kriitikat, inimesed kõnelesid, et nad tantsivad nii ilusasti koos… Kuni selle ajani oli meid kogu aeg teistega kokku pandud. Hommikul tantsisin ühega, õhtul juba teisega. Etendusi oli ju palju – 240 aastas.
Me tulime Agega samast koolist, meil olid sarnased ideaalid ja me tahtsime tantsida perfektselt – kui me kokku juhtusime, tulid tõsted eriti kergelt, sobisime kasvult, meie vahel oli energiat, seda kõike pandi tähele. Siis hakati meid panema esietendustele, et siis tuleb hea kriitika… Nii see läks.

Nii on tulemus perfektsem?
Just.

Kahetsenud te seda ei ole?
Miks peaks? Me oleme ju piisavalt palju saavutanud. Võitnud auhindu, tantsinud galadel, kuhu igaüht ei kutsuta.
Mida ma olen kahetsenud, on see, et pole saanud tantsida mõnd konkreetset etendust. Samas jälle, me tegime mõned rollid nii perfektseks, «Luikede järves» ja «Uinuvas kaunitaris» kas või.
Üldse, asja tuleb alati teha südamega. Täna oli Tartus (intervjuu on tehtud esmaspäeval – toim) elektrikatkestus. Tegin parajasti trenni. Üks noor tantsija tuli ka, küsis, kas te ei ole sellest kõigest väsinud? Et kas selle balletiga paljuks ei lähe?
Ma küsisin vastu, kas see võiks üldse nii olla? Sa ju naudid seda, mida teed, eks ole?
Nojah, ta on noor, võib-olla ta ei tea, võib-olla õpetati teda valesti, ei antud armastust. Ei seletatud seda asja lõpuni lahti.
Mul oli endal üksvahe selline periood, tühi tunne, polnud õpetajat, kes innustaks, kes andnuks inspiratsiooni…
Seda tahan ma edasi anda. Et noored naudiksid tantsimist. Säde tuleb alles hoida. Elu on ju lühike.

Kas teadsite?
• Toomas Edur murdis Achilleuse kõõluse 27. detsembril Jaapanis «Pähklipureja» etenduse ajal. Etendust jätkas dublant. Ära tuli jätta aprilli lõpus Londoni tähtsamal tantsuareenil, 1500-kohalises Sadler’s Wellsis toimuma pidanud autoriõhtud.
• Comeback’i tegi Edur koos Age Oksaga 21. oktoobril Southamptonis, kus Inglise Rahvuslik Ballett esietendas «Uinuvat kaunitari».
• 11. novembril tõi Edur Tartus välja oma esimese suurema lavastajatöö «E-duur». Varem oli ta Inglismaal lavastanud lühinumbreid.