Arvustus. Töö ja armastus Soome moodi

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus − nii öeldi Vargamäel ja ehk öeldakse Niskamäelgi, kus üks põlvkond teise järel rügab tööd lootuses, et armastus tuleb ja jääb. Nagu lavastuse pealkiri «Niskamäe naised» lubab, on loo juhtivaks tuumikuks kolm naist.

Kolm naist

Külliki Saldre täidab vanaperenaise Loviisa osa ning juhib kindla käega nii talus kui ka laval toimuvat. Miski ei jää tema ees saladuseks, kuid teiste eest varjab ta intriige hästi.
Saldre annab meisterlikult edasi perenaist sündmuste keerises valdavaid kõikvõimalikke emotsioone, alates meeldivast külalislahkusest kuni vihani, mis pikapeale kasvab hääles väljenduvast ärritusest suuremaks purskeks. Niskamäe valitsemisest väsinud vanaproua võib vaid unistada reipast sammust, mis aga Saldrel esietenduses tasase tammumise vahele ikka ja jälle juhtus tulema.
Noorperenaine Martta on Ragne Pekarevi esituses asjalik ja tegus, tegutseb vahel rohkemgi, kui vanaperenaine oleks tahtnud. Kohati käitub ta veidi ekstsentriliselt, kuid samas jääb tegelane tõsiseltvõetavaks ega muutu üleliia paroodialikuks isegi siis, kui ta oma tahtmise saamiseks käitub ülidramaatiliselt või kui publik ja teised tegelased tema üle naeravad. Kui ta kaebleb, võib talle lausa kaasa tunda.
Lavastuse tugevasse naistuumikusse kuulub ka Maarja Johanna Mägi kehastatud nooruke õpetajanna Ilona, iseseisvusest purjus vaba hing, kes ei taha leppida Niskamäe halli argieluga.
Mägi suudab Ilona elujanu väljendada ilma üleliigsete tempudeta, isegi kohvilauas paigal istudes kiirgab temast energiat, mis teda teistest eristab. Ta ei näe vaeva, et mehi hukatusse võrgutada, vaid on kahe jalaga maa peal, ning just selles peitubki tema võlu, mis paneb mehed end tema nimel ohverdama. Kui ta saab haavata, ei hakka ta suurt stseeni tegema, kuid seda pole vajagi: norgus peaga seina äärde taandudes suudab ta oma pettumust väljendada valjemini kui Martta hädakisaga.

Intriigide keskel

Naiste intriigide keskel on Priit Strandbergi kehastuses Niskamäe talu noor peremees Aarne. Õrnema sugupoole loodud segaduses suudab ta jääda kindlaks ega kao intriigidesse ära.
Enne etenduse algust kostis publiku seast kommentaare avatud laval näha olnud kujunduse lihtsuse kohta, kuid prožektori süttides ja loo edenedes hakkas minimalistlik kujundus peegeldama vanaperenaise põhimõtteid. Vähene mööbel ilma toretsevate mustrite või vidinateta on praktiline ja annab mõista, et tühjal edvistamisel pole Niskamäel kohta. Samal ajal on kõik eluks ja külaliste võõrustamiseks vajalik olemas, tume mööbel jätab hinnalise mulje ning ruumi avarus kinnitab, et kitsikust seal talus ei tunta.
Hallile lavapildile ja tõsistele teemadele vahelduseks on lavastusse lükitud lõbusamaid stseene värvilise valguse ja toreda akordionimuusikaga, mida esitab Kert Krüsban. Meeldejäävamateks hetkedeks olid esietenduses Karol Kuntseli polka, mis võib mõnelgi vaatajal põlved nõrgaks võtta, ning tantsivad lüpsitüdrukud.
Kogu lavastuse vältel tõi muige suule Merle Jääger telefoni-Sandra rollis. Muusikalisi vahepalu pakkus peale pillimehe veel Kaarel Pogga, Andres Mähari ja Karol Kuntseli trio, kes pillimängu saatel kaunilt laulis ja võttis isegi akordionid kätte.

«Niskamäe naiste» probleemid on tõsiseltvõetavad ja paeluvad, kuid väiksed vimkad ei lase vaatajal kurva meelega teatrist lahkuda. Publiku pikk aplaus esietendusel kinnitas, et tegu on suurepärase lavastusega, kus tõsised sündmused ja kerged naljad on täiuslikus tasakaalus.

(Tartu Postimees, 17.02.2021)