Loe

Toidu ja armastuse otsingul

Eesti Ekspress

2003. a. Soome parimaks näidendiks valitud Leena Krohni “Suur kuri hunt” pole küll just mingi esteetiline revolutsioon, kuid omajagu ebatraditsiooniline siiski. Kui täpsustada, siis turvaliselt ebatraditsiooniline, nagu tänapäeva dramaturgialt ju eelkõige oodataksegi. Seda turvalist ebatraditsiooni võib siin täheldada põhiliselt kahes osas: 1) tükk on orienteeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele ja 2) tuntud muinaslood (kõige tuntumad: punamütsike, seitse kitsetalle ja kolm põrsakest) on kokku remiksitud ja varustatud ammendavate viidetega tänapäeva sotsiaalsele tegelikkusele. Teisisõnu, on võetud see osa, mida teavad lapsed (muinasjutud), ja see teine, mida teavad täiskasvanud (tegelikkus), ja üritatud need kuidagi omavahel vastavusse panna.
Kuidas? Tegu on “sotsiaalselt tundliku” tekstiga juba ses plaanis, et kogu tegevus käib põhiliselt söömise ja söödud saamise ümber. Hundil (Raivo E. Tamm) on nälg, publik näeb teda prügikastist toitu otsimas. (Viimane võis muidugi olla juba lavastuslik detail, ega pruukinud olla otseselt näidendisse sisse kirjutatud.) Söödud saamine on punamütsikesele (Alina Karamzina) seksuaalselt erutav, nagu “freudistlik” sümboolika ja kogu punamütsikese-reglement oma allusioonides ju ette näebki. Need on paar viidet, mis täiskasvanud vältimatult üles korjavad, ja mis lastele tõenäoliselt nähtamatuks jäävad. (Loomulikult saaks tuua palju huvitavamaid näiteid vastupidistest viidetest. Neist ei tea ma paraku suurt midagi.)
Lavastuses on kaks kuni neli õnnestunud alajaotust või “punkti”. Esiteks kostüümid. See on võibolla tähelepanuväärseim õnnestumine üleüldse. Need stiilsed räbalad ja hilbud on otsekui loodud (õigemini defineerivadki) selle kahepaikse laadi, milles etendus meid kõnetab. Kui tavaliselt kodeerib kostüüm tegelase, ja etenduse (ajastu, sotsiaalse vms) konteksti, siis “Suures kurjas hundis” lisandub neile kahele veel üks tasand: see, kuidas kostüüm transponeerub (sotsiaalsesse) tegelikkusse. Hundipoiss Villemi (Janek Joost) hallile kampsunille on õmmeldud tokerjad karusnahapaigad. Üldmulje (ja muidugi mitte ainult tänu riietusele) temast jääb kui üdini positiivsest “alternatiivsest” (“metsikust”, millele see pooleldi takune ja pooleldi alternatiivne riietuskood üsna täpselt näib välja häälestuvat) noorest. Vana susi ise kujutab endast “kostüümilist kahevahelolekut” nn hundi ja väga stiilse prükkari vahel. Jne. Kostüümikunstnik kostitab meid topelt- (või juba kolmekordselt) kodeeritud “sotsiaalsete” kujunditega.
Samuti on õnnestunud nii metsaks kui ka interjööriks sobiv lavakujundus (see iseenesest pole muidugi idee, millega mõned sisekujundajad juba lagedale poleks tulnud). “Õnnestumine, õnnestumine,” tahaks kriisata ka kohati ilmuva tekstilise vaimukuse ja mõnede näitlejatööde (eriti Raivo E. Tamme, Janek Joosti ja Jaak Printsi) peale. Tüüpilisel kombel on “Suure kurja hunid” puhul siiski tegu kindla peale töötava teatritükiga, milles üldisest teeme-puuksu-stiilist arenenum huumor eelkõige erutava ja pisut ootamatu kaasaandena mõjub. Lavastus on distsiplineeritud ja laitmatult tasakaalus, selle võrra ka rutiinne ja igav, nagu professionaalne teater tihtipeale ikka. Vanu, kulunud ja läbinähtavaid trikke õigustab siin põhiliselt see, et lapsed nendega veel kursis pole, või et täiskasvanutel “on need juba veres”. Lõbus vahetevahel siiski oli – nii mõningi suu kiskus eripäraselt känkra, ning rõõmsaid hirnatusi ja naere kuuldavale laskis.
Krohni tekstis pole palju enamat lihtsatest lugudest, elu paratamatustest, toidu ja armastuse otsinguist – lisaks juba etteantud muinaslugudele, mille remiksimine ju lausa kisendavalt ajakohane võte on (peaaegu nagu postmodernismi dramaturgiline nõue või nii). Neid lugusid jutustatakse samavõrra lihtsate kui kulunud repliikide toel (kui siin-seal puistatud vaimukused, nt “sul on susi sisu” välja arvata), mis on laste- või universaalse näidendi puhul ka täiesti enesestmõistetav, ja samuti tänapäevane. “Suurel kurjal hundil” (mõtlen just näidendit) jääb siiski puudu originaalsusest, talle eriomasest stiilist – millestki, mis nt “Kolumatsis” oli vaieldamatult olemas – et kõiki neid eelmainitud puudujääke korvata. Nii ei jäägi vaatajal muud üle, kui vaadata seda tükki valikuliselt, üht silma lahti ja teist kõrva kinni pigistades, nähes ühtaegu põhiliselt seda, mida ise näha tahetakse, ja teisalt tundes muret kogu etenduse leitmotiivi pärast – “et jumala eest igav ei hakkaks” – mida, olgem ausad, on isegi “nii hästi haakuva”, kiire ja mängulise näidendi ja sujuva lavastuse kiuste (või just nende tõttu?) siiski üsna võimatu vältida.

10.02.2005