Tipud ning noored näitasid festivalil oma tantsuloomingut

Pühapäeva õhtul lõppes Tartus viies IDA tantsufestival, mille tippudeks olid Jorma Uotinen ja Francesco Scavetta ning mille lõpetamisel anti esimest korda välja Ida Urbeli stipendium.
Noorele koreograafile ja/või tantsijale mõeldud Urbeli-nimelise stipendiumi väljaandmist toetavad Tartu linnavalitsus ja Tartu Kultuurkapital.
Kandideerijaid oli viis: Heterostuudio rühmatöö «Peidus pool», Sandra Zaneva «Kujutlusvõime», Jarmo Karingu «Open», Maarja Pärna «Simetra» ja Janek Savolaineni «Aivarile, mitte mäele».

Viis kandideerijat

Festivali programmi viimase etenduse «Pähklipureja» lõppedes kuulutatigi välja stipendiumisaajad – koreograaf Jarmo Karing (Zuga Ühendatud Tantsijad, 12 000 krooni) ning Heterostuudiost välja kasvanud ja praegugi seal tantsiv 18-aastane Maarja Pärn (8000 krooni).
Festivali žüriis olnud väliskülalised, koreograafid-tantsijad Rachid Tika (Belgia), Francesco Scavetta (Norra) ja Tony Thatcher (Inglismaa) pidasid oluliseks minimalistlikku lähenemist tantsus, seda esindas ka Triinu Arundi esitatud Karingu lühilavastus.
Veel mainiti, et stipendiumile kandideerinud töödes oli palju häid ideid, kuid mõnel juhul ilmnes puudujääke teostuses. Oli olemas, mida lavastada ja tantsida, aga jäi vajaka sellest, kuidas ja milliseid tehnikaid, lähenemisi kasutada.

Festivali tipud

Festivali tippsündmusena oli välja reklaamitud soome koreograafi ja tantsija Jorma Uotineni «The Man Who Never Was», mis etendus 3. detsembril Vanemuise suures majas.
Uotineni lavastuse tutvustuseks on öeldud, et teos on valminud 1998. aastal ja põhineb portugali luuletaja Fernando Pessoa vastuolulisel isiksusel, kes eksisteeris nelja erineva minana.
«Mees, keda polnud» pole tantsulavastus klassikalises mõttes, pigem on see monoetendus, kus võrdselt positsioonilt suhtlevad sõna, liigutus ja videopilt.
Minu meelest oli Uotineni lavastus identiteedist, selle otsimisest ja kaotamisest. Sulam tantsijast, videopildist, valgustest, tekstidest, muusikast – kõik oli väga poeetiline ja puhas nii mõttelt kui ka teostuselt. Isegi võib-olla liiga steriilne ja külm, kuid loomulikult professionaalne.
Teine festivali tipplavastus oli kindlasti Francesco Scavetta «Live*», mis samuti tegeles identiteedi probleemidega, kuid erines oma lähenemiselt ja vormilt Uotineni lavastusest.
Scavetta töös on tähtis mängulisus, lihtsad, naljakad ja lapselikud mõtted ning loomulikult üllatuslikkus. Olulisteks teemadeks olid kadumised-tekkimised, siin-seal mängud, samastumised jms.
Tõepoolest, üllatust ja hämmastust tekitas see lavastus küll. Kasutatud oli videot ja kaameraid ja mida kõike veel, et trikitada reaalsustega laval, publiku seas, Sadamateatris, Sadamateatrist väljas või siis üldse teises riigis.
Reaalsused seoti omavahel, kuid samas oli kõik kohapeal, oli nagu live. Keeruline on seletada, kuidas see oli tehniliselt teostatud.
Kõik laval toimuv oli pingestatud ja oma olemise lihtsuses inimlikum ja soojem kui Uotineni tantsulavastuses. Samas tekitasid reaalsuste sulamised, põimumised ka mingit õõvastust.
Oluliselt palju andis juurde originaalmuusika Paolo Ravaglia live-esituses. Scavetta tantsijana, lavalolijana ei püüdnud midagi või kedagi mängida ega väljendada. Tema nullstiil ja loomulik sundimatu olek ongi tema võlu.
Vaatasin Scavetta mõlemat etendust, nii laupäeval kui ka pühapäeval, ning publiku seas võis näha teisigi fänne, kes tulid teist korda vaatama. Ma arvan, et paljud tema lavastuse vaatajad nõustuvad, et nägid tõelist maagilist teatrit.
Festivali mõlema tipplavastuse kohta võib öelda, et tegu polnud mitte niivõrd tantsuga, kuivõrd sünteesiga, mille üheks osaks on liikumine/tants.

Klubi, tuli ja tants

Igal õhtul neljapäevast pühapäevani tegutses kohvikus Shakespeare festivaliklubi. Näidati tantsufilme, esinesid bändid. Melu nagu igal korralikul festivalil.
Omamoodi põnev ja kaootiline üritus oli ka Heterostuudio performance «Wind’s fire» laupäeva õhtul Sadamateatri ees – tants ümber tuleskulptuuride.