fbpx

Tippmuusikal Eesti pakendis


Vanemuise «Ooperifantoom» pole Londoni või New Yorgi lavastuse koopia, seega McDonald’si hamburgerit või muud sarnast valmistoodet publikule ei pakuta. Pigem tuuakse lavale traditsioone austava pitsameistri igati õnnestunud klassikaline juustupitsa, mis vastab tellija kõigile ootustele.

Lavastaja Georg Malvius, kunstnik Iir Hermeliin, kostüümikunstnik Ellen Cairns jpt on lisanud Andrew Lloyd Webberi muusikalile vaid oma rõhuasetused. Tulemuseks on kvaliteetne meelelahutus, mis ettenähtud hetkedel ka vaataja hingekeeli puudutab.
Laupäevasel esietendusel andis Vanemuise tiim – alates balletitrupist ja orkestrist ning lõpetades kooriga – endast kõik, et see õnnestuks. Tõeline pärl on aga Hanna-­Liina Võsa Christine Daaé rollis (teises koosseisus laulab Maria Listra) – juba tema olemasolu (loe: hääl) nõuab, et Eestis tehtaks professionaalsel tasemel muusikale.
Tõsi, Vanemuise lava näib ühe läbi aegade edukaima muusikaproduktsiooni jaoks – 1986. aastal Londonis esietendunud «Ooperifantoomi», mida on vaadanud umbes 130 miljonit inimest – liiga väike. Ka muusikat soovinuks vahepeal pisut kõvemaks keerata.

Mõjuvad võtted

Kui juba veidi norida, siis nimiosa laulnud norralase Stephen Hanseni eesti keele hääldus oli häiriv – väga raske oli peast välja saada pilti, et mees on sunnitud laulma, kuum kartul suus. Oleks väga põnev kõrvutada Hansenit teises kooseisus Ooperifantoomina lavale astuva Kalle Sepaga, kuid siinses arvustuses pole seda arusaadavatel põhjustel võimalik teha. Samuti tuleb tunnistada, et kohati oli ka koori esitatud tekst raskesti mõistetav.
Väga meeldiv üllatus oli Lauri Liiv monsieur Firmini rollis. Kes on aastaid tagasi kaasa elanud tema muusikalikarjääri algusele, võib täna rõõmustada, et peale hea lauluoskuse on Liiv omandanud suurepärase näitlemismeisterlikkuse.
Koit Toome, kelle kanda on Raouli roll, näitab ka aina veenvamalt, et temas leidub sisu ja häält. Ent kahjuks ei anna Raouli roll erilisi mänguvõimalusi, tuleb olla lihtsalt armas ja truu armastaja, ning selles osas on Toome veenev.

Lavastusest tooks aga esile paar lihtsat, kuid mõjuvat võtet. Näiteks sümboolne ja ilus on teekond, mis tuleb läbida Ooperifantoomi koju jõudmiseks – pimeduseriiki viib tee üle uduse järve, mis on Vanemuiselae all. Publik näeb, kuidas kaugel-kaugel libiseb paadike justkui märkamatult paremalt kaldalt vasakule, paadis aga Ooperifantoom koos võrratu lauljanna Christine Daaéga, keda mees ei suuda kellegagi jagada. Kui Raoul päästab lauljanna, siis sõuavad noored vasakult kaldalt paremale, headuse kaldale.
Vanemuise lavastuses on Ooperifantoom õnnetu hing, kes lapsena sõjas kogetu tõttu ei suuda vahet teha heal ja kurjal. Armiline mees varjab end maailma eest hallikaspruunis koopas, mis peidab eneses küünlavalguses säravat ja hubast maailma. Nii nagu kookonina avaneb Ooperifantoomi kodu, avaneb aeglaselt ka tema hing, lugu, sest seesmiselt on Ooperifantoom väike poiss, kes vajab pai.

Tühik täidetud

Vanemuise «Ooperifantoomi» esietendus on sündmus, mille teatriteaduse üliõpilased peavad tulevikuks meelde jätma. Vaid viis teatrit maailmas on saanud õiguse esitada «Ooperifantoomist» oma tõlgenduse.
Esialgu tohib Vanemuine anda vaid 40 etendust. Eesti jaoks oleks see piisav, aga kuna tegu on muusikaliga, mida siin regioonis ei mängita, siis on teater juba arvestanud rahvusvahelise publikuga – etendused on varustatud inglis- ja soomekeelsete subtiitritega.
Loomulikult võib küsida, kas riigiteater peab tegema meelelahutuslikku teatrit. Niikaua kui eestlastel on oma teatriajalugu, niikaua on kestnud ka teatripraktikute ja -kriitikute võitlus kerglaseks nimetatud muusikalavastustega. Kuid publik on alati armastanud operette, nüüd siis muusikale. Kindlasti on olnud aegu, mil kriitika on olnud ­õigustatud, kuid praegusaja Eesti kultuuripildist on pigem puudu kõrgel tasemel tehtud meelelahutuslikke lavastusi, eksperimentaalseid ja põnevaid tükke leiab ikka.

Vanemuise «Ooperifantoom» täidab selle tühimiku. Georg Malviuse lavastus ei ületa piire, aga see on turvaline, professionaalselt tehtud muusikal. Vaatamata pähekulunud meloodiatele ei hakka saalis igav.