Tim Rice: alati küsitakse, miks Jeesus Kristus peab olema Superstaar. Mulle lihtsalt meeldis see sõna.

Reede õhtul veetis söör Tim Rice Tartu kesklinnas «Jesus Christ Superstari» esietendusel. Taevast sadas ei midagi vähemat kui «kasse ja koeri». Söör kannatas kogu ilmastikuoopuse välja ja tänas mõttes kõiki pühakuid, et vaatamata koleilmale tema noorpõlveteos lõpuni mängiti. Hinnang – briljantne!
Hommikul pärast esietendust tuleb sööri oodata. Lifti saabumine on sel juhul midagi enamat kui jumalik ilmutus. Sir Tim Rice, silm unine, astub Londoni hotelli fuajeesse ja kihutab ühemõtteliselt hommikusöögile. Taevassinine sokk välgub kukepüksi varjust. Äärmiselt võluv mees, mis peamine – andekas, tark ja hea. Suure libretisti kaenlas raamat – «Eesti-Läti-Leedu reisijuht». Sedapuhku on suurmeister Eesti väisangul oma kriketiklubi saatel. Kõik see mees ootab vapralt naeratades hetke, kui SLÕhtulehe intervjuu hotelli fuajees punkti sappa saab, et Tallinna poole ära liikuda. Ootamist looritab ehtinglaslik viisakus.

Kaks aastat tagasi pärast «Evita» Tartu esietendust hindasite seda sõnadega: oivaline ja briljantne. Sama sõnavalik kordus mulluse «Aida» puhul. Kas «Jesus Christ Superstari» puhul kordate end jälle?
Mäletan, et «Evita» ja «Aida» puhul ütlesin nii ja ütlen ka «Jesus Christ Supersatri» kohta – oivaline, see meeldis mulle väga (naerab). Vabandust, et olen nii igav, aga see lavastus oli lihtsalt suurepärane. Ma oleks Tartusse kindlasti tulemata jätnud, kui poleks uskunud, et tänavune lavastus on taas väga hea. Seega – olen siin sellepärast, et «Aida» ja «Evita» olid väga hästi tehtud ning eeldasin, et sama kehtib ka «Jesus Christ Superstari» kohta. Nii oligi.

Keset esimest vaatust hakkas sadama kui oavarrest. Olete kunagi varem nii vihmast esietendust kogenud?
Oo ei – see oli küll erakordne! Kui paus tehti ja lava puhastama hakati, tekkis mul tõesti tunne, et see vihm tõmbab etendusele kriipsu peale. Et nad on sunnitud pausi tegema ja pausiks see jääbki. Olin väga üllatunud ja rõõmus, kui trupp etendust jätkas.

Kui mitu korda olete erinevaid «Jesus Christ Superstari» lavastusi vaadanud?
Hiljaaegu just mitte väga palju. Viimane, mida nägin – püüan meenutada -, oli neli aastat tagasi New Yorgis. Muide see ei olnud just kõige parem lavastus. Viimasel ajal olen tõesti seda harva näinud, aga varasematel aegadel, seitsmekümnendatel, loomulikult vaatasin seda väga palju kordi. Kõik oli ju uus, riigid vaheldusid… Nii et pärast nelja aastat oli «Jesus Christ Supestari» väga meeldiv taas vaadata. Mõistagi ei ole ma seda rokkooperit unustanud, aga ma ei ole ka selle küljes kinni.

Kas teie noorpõlveteose eestlaste versioon üllatas mingit pidi?
Jah, üllatas. Arvasin, et seda etendatakse eesti keeles nagu «Evitat» ja «Aidatki». Hetketi mõtlen, et tahtnuksin seda kuulda eesti keeles, sest minu meelest olnuks sel juhul publikul võimsam emotsionaalne kontakt laval toimuvaga. Aga teisalt – siin on palju inimesi, kes inglise keelest aru saavad ja Jeesuse lugu on ju ka väga tuntud.
Nii et seda, kas «Jesus Christ Superstar» võinuks Tartus olla eestikeelne, peaks ütlema eestlased. Mina olen lihtsalt õnnelik, et seda lavastust siin nägin.

Kas mäletate aega 34 aastat tagasi, kui te «Jesus Christ Superstari» tekstid paberile panite ning – miks noor mees võttis pähe piiblilugu rokk-ooperiks vormida?
Väga hästi mäletan. Keegi ei teadnud siis, et sellest saab erakordselt menukas ja edukas rokkooper, ma tahtsin kirjutada head lugu ning seda ju Jeesuse stoori on. Soovisin midagi huvitavat teha ning minu kui noore mehe põhitähelepanu koondus Juudas Iskariotile. Tahtsin seda lugu rääkida tema vaatevinklist.
Selles, et ma võtsin ette piibliloo, pole midagi imelikku. Olen koos Jeesuse looga üles kasvanud ja religioosses koolis käinud ning kõik see oli ja on minu sees olemas. Mina sain juba 15aastasena aru, et piibel on parim ja dramaatilisim lugu kõikide lugude seas üldse.
«Jesus Christ Superstari» mõte on lihtne: sa ei pea uskuma Jeesust ega Jumalat, sa ei pea midagi uskuma – peamine on taibata, et see lugu on meie kultuuri ja ajaloo keskpunkt. Et aga see rokkooper on praegugi populaarne, näitab üht: lugu tähendab inimestele, olenemata sellest, millesse nad usuvad, väga palju.

Mida ütles teile Andrew Lloyd Webber tol päeval, kui panite talle ette kirjutada üheskoos «Jesus Christ Superstar»?
«Jah!» kõlas tema vastus, kui pakkusin Jeesuse idee välja. See ei olnud mingi äkkmõte, sest olime loominguliselt väga seotud, kui kirjutasime kaks aastat enne Jeesuse lugu koos «Josephi» ning tänu sellele olime ka igasuguseid teemasid lõputute vestluste käigus arutanud.

Miks lisasite nimele «Jesus Christ» kolmanda osa – Superstar?
Mäletan muusikaajalehte Melody Maker, kus oli lugu Tom Jonesist ja tohutute tähtedega pealkiri: «Maailma superstaar number üks». Mulle meeldis see sõna ja tundus, et see on alles hiljaaegu kasutusse võetud. Tol ajal, kui meie seda rokkooperis kasutasime, ei olnud see igapäevane sõna.

Praegusel ajal on see täiesti üle kasutatud ja arvan, et selles olete teie süüdi.
Võib-olla tõesti. Kindlasti promosime rokkooperiga kogemata ka «superstaari» sõna üles. Alguses oli meil lihtsalt «Jesus Christ», siis aga – kui kirjutasin laulu «Judas» refrääni esimest osa «Jesus Christ! Jesus Christ! Who are you? What have you sacrificed?» ja nägin seda Tom Jonesi pealkirja, kirjutasin edasi: «Jesus Christ! Supestar! Do you think you´re what they say you are?» Loo nimeks sai «Superstar» ning rokkooperi nimi sai kolmanda osa. Usun, et see pealkiri «Jesus Christ Superstar» on briljantne ning eriti briljantsena tundus see sel ajal – 1969-70. aastal, kui «Jesus Christ Superstar» sai plaadistatud.

Lavastaja Georg Malvius kõneles enne «Jesus Christ Superstariga» tööle asumist väga hoogsalt just sellest, mis puudutab superstaarlust ja meediat: meedia teeb staarid ja tapab staarid.
Nii see ongi. Aga see ei olnud põhiidee, kui «superstaari» sõna teksti lisasin. Aga nagu igas heas stooris, on ka selles väga palju erinevaid liine. Ja see, mida esile tõsta, sõltub lavastajast. Iga lavastaja tahab ajada oma asja ja minu meelest on see hea.

Kas viis, kuidas Malvius on «Jesus Christ Superstari» lavastanud, sobib teile?
Jah. Mulle meeldis seda Eestis sellisena vaadata – kõiki neid eesti ja vene resonantse. Et kuningas Herodes toodi lavale viisil, kus näitleja rääkis-laulis vene aktsendiga – see oli tõesti naljakas.

Aga kas siinne Jeesus ei olnud teie arvates oma osa tarvis paksuvõitu?
Paksuvõitu? (Väga pikk naer.) Võib-olla ei näinud Stephan Hansen tõesti rolli tarvis piisavalt päris-Jeesus välja, aga ta laulis väga hästi. Hansen on suurepärane artist. Oma osa tegi ta perfektselt.

Millal kuuleme sellest, et söör Tim Rice kirjutab midagi uut?
Praegu tegelen «Chessiga», mis Eestis esietendub järgmisel aastal, aga sellest muusikalist peaks tulema ka film, sestap töötan selle stsenaariumiga. Oleks muidugi tore, kui see õnnestuks. Teiseks tegelen ühe teise piiblilooga, millest saab muusikal: «Kuningas Taavet». Veel pole valmis, lõpetan seda. Ja siis on mul üks idee, millega hetkel üksi töötan. Mul on lugu, millega tegelen nii hästi kui võimalik. Kui tahan teha head muusikali, siis pean olema kindel, et mu idee on õige.

Arvasin, et tänasel päeval on te suurim kirg kriket, mitte muusikal?
(Suurmehe poisikeselik naer.) Kriket – see on kõigest hobi.