Oli vaja kaardistada seda, mis seisus me oleme. Vanemuine on nähtus, teist sellist ei ole. Tahtsime koguda mõtteid nii trupi seest kui ka teatrist mõtlevatelt ja kirjutavatelt inimestelt. See andis võimaluse kohtuda teatriteadlaste ja kriitikutega ning vaadata, kes nad sellised on ja kuidas nende mõte liigub.

Kuidas jäite teie kui draamajuht esitatud arvamuste ja ideedega rahule?

Teatris ei tohi lasta silme eest ära seda, mis on tegelikult tähtis. See võib kergesti kaduda, sest tegeleme iga päev tähtaegade ja plaanide täitmisega.

Konverentsil tõusid olulised asjad üles, erinevas sõnastuses ja erineva kirglikkusega tehtud avaldustes. Nagu ikka, on neid, kellele mitte midagi ei meeldi, ja on need, kelle arvates on asjad hästi. See on alati ja igal pool nii.

Kuidas läheb draamatrupp pärast konverentsi edasi?

Inimesed räägivad, kuulavad, vaikivad, mõtlevad igaüks isemoodi. Kellegi teise moodi ongi neid asju raske teha. Sama puudutab ka lavastamist, näitlemist, laval olemist – igaühel on sellest oma tõde. Vanemuine on kõige keerulisem juhtum, sest sellega seonduvad veel ajalugu, mitmežanrilisus, mälestused, nostalgialaksud jne.

Nägime ja kuulsime seda konverentsi esinejatelt. Kuidas selles kompotis ellu jääda ja seejuures iseendaks jääda, selles on küsimus. Igaühel on selleks oma tee teatris, kuid ühe katuse all tuleb kokku hoida, sest toetuda saab ainult üksteisele.