Teod – Roman Baskin

Margot Visnap, Sirp

Vanemuise suures majas esietendub täna Edward Albee’ draama “Kõik aias”. Millised argumendid veensid Vanemuise pakkumist vastu võtma?

Punkt üks, ma tahtsin lavastada ühte korralikku draamat, teatriteksti, mida võib peaaegu klassikaliseks nimetada. Ameerika seda laadi näitekirjanikest pakub mulle vahest kõige rohkem huvi Eugene O’Neill, aga Edward Albee on samuti väga põnev autor.

Kui proovid olid juba pihta hakanud, jalutasin kord Vanemuise suure maja fuajees ja vaatasin huviga seinal rippuvaid näitlejate fotosid. Vanemuise sõnateatri näitlejate foto alla on kõigile ametiks kirjutatud draamanäitleja. See peaks tähendama seda, et nad panevad draamat, valdavad dramatismi. Minu arust on eesti teatris praegu tõsine puudus just dramatismist. Komöödiaid on küllaga, dramatismist on aga terav puudus. Peamiselt just see oligi väljakutseks, kui Vanemuise pakkumise vastu võtsin.

Albee’ “Kõik aias” on kirjutatud 1967. aastal, ent püsib teatrite repertuaaris tänini. Kas pole see näidend oma aktuaalsust kaotamas? Miks teie meelest tasub seda näidendit siiski siin, Eestis taas lavastada?

Klassika – “Kõik aias” kuulub minu arvates juba näitekirjanduse klassika hulka – ei saa kunagi olla ajast maas, kaotada oma aktuaalsust. Klassika on ajast üle. Vahel tundub, et kõik hullused on maailmas juba olnud. Vaid mõni üksik idealist, nagu näiteks Hannes Kaljujärve mängitav peategelane, kes osutub seega üsna vanamoodsaks, arvab, et veel ei ole.

Samas pakub aeg järjest hullemaid üllatusi, kas või seda, et koduperenaised ennast müüvad ja on kõige defitsiitsem müügiartikkel. Seega, kõik üllatused pole meid veel üllatada jõudnud. Selles mõttes võib öelda, et oleme ajast maas.

Oluline ja tänapäevane on selles näidendis võltsprestiiži ja eneseupitamise teema. Üsna algul ütleb ju peategelane: hoidke ennast tõusmas respektaabluse redelil. Hüpatakse ja punnitatakse, et saavutada mingit petlikku prestiiži. Tuleb ju ka tänases päevas väga tuttav ette.

See on teie esimene kokkupuude Vanemuise teatri trupiga. Kuidas olete omavahel kohanenud ja kuidas on sujunud koostöö? Kas rollijaotuse tegite ise või anti lavastajale osatäitjate nimekiri ette?

See kohtumine on teinud küll vaid heameelt. Osatäitjate valikuga oli nii ja naa. Mõned näitlejad, keda oleksin tahtnud oma lavastusse, olid teiste töödega juba hõivatud. Aga nii on see teatris peaaegu alati.

Millised tööd järgmisena tegemist ootavad?

Kui nüüd oktoobrikuus õnnestub filmi tarvis ikka raha saada, teen mõnda aega filmi. Aluseks on Toomas Kalli “Meeste tants”. Mis teatritööd puudutab, siis nii Vanemuises kui ka Draamateatris on mõned asjad soolas. Seda võin öelda, et paar järgmist lavastust peaksid rahuldama minus tärganud soovi lavastada draamat. Olen seega ringiga seal tagasi, millest praegust juttu alustasin.