Teod – Hendrik Toompere jr
“Sada aastat…” lavastaja
Tundute olevat seda sorti lavastaja, kellele on võimatu lavastamiseks kaela määrida mingit täiesti vastumeelset ja liiga tavapärast teksti. Milline koht on García Márqueze romaanil teie kirjanduspildis?
“Sada aastat üksildust” on selline raamat, mida on võimatu lavale panna. Ta on liiga iseloomulik oma kirjanduslikule žanrile. Ta on liiga romaan. See vist ongi see, miks ta kuulub kümne parema romaani hulka. Minul endal poleks võib-olla seda julgust olnud, et seda mõnele teatrile pakkuda, kuigi ma olin sellele mõelnud. Ettepanek tuli Vanemuiselt ja ma mõtlesin enne ikka pikalt, kas olla nõus või mitte. See raamat on ilmselt igale inimesele nii selgelt oma mõju avaldanud, et selle lavastamine võib ainult sõimu ja õlakehitusi kaasa tuua. Aga olgu pealegi, toogu.
“Mu tähtsaim probleem oli kaotada piir reaalsuse ja kujutlusliku vahel,” on Márquez “Saja aasta” kohta öelnud. Kas teatrivorm teeb selle piiri lõhkumise lihtsamaks või hoopis keerulisemaks?
Lavastamisnõusoleku peamiseks põhjuseks oli raamatu eriomane stiil, mis on mind kui lavastajat mõjutanud minu tegevuse algusest alates. Samaaegselt toimuvad sündmused, mis liiguvad üksteisest läbi, mõjutavad teineteist, aga on ikkagi eraldiseisvates paralleelmaailmades. Seega on seda nüüd töödeldud nii, et võetud ajaliselt üks periood ja vaid mõningaid inimeste lugusid. Kuna romaan on otsese kõne kohalt suhteliselt vaene, siis algselt kujutlesin seda lugu kui lihtsalt pildirida, mida ühendab elus muusika. Lõpuks aga jäin ikkagi traditsioonilisema laadi juurde, kuna mul pole Vanemuise näitlejatega varem töökogemust olnud. Ilmutuslike piltide kaleidoskoopi peaks tegema siiski kokkutöötanud trupiga. Niisiis kirjutas Toomas Hussar dialoogid ja komponeeris romaanist suhteliselt iseseisva terviku. Muusikaline kujundaja Andrus Laansalu ja kunstnik Ervin Õunapuu on mu vanad kompanjonid ning neil tekkis visioon, mis peaks kokku klappima ideedega, mis minul ja Toomas Hussaril tekkisid.
Mida on selle lavastuse juures kõige tähtsam silmas pidada?
Kõige olulisem on selles loos näha sündmusi mitte tavalise inimeste ajamõiste järgi, vaid nii, et need leiavad aset ühes ja samas ajahetkes.