Loe

Teod: Ain Mäeots

Sirp

Ain Mäeots, „Taarka“ lavastaja, Vanemuise draamajuht
Kas eile esietendunud Kauksi Ülle näidend „Taarka“ kammitses sind dokumentaalsuse ja kohatruudusega või said vabalt fanataseerida ja „kunsti“ panna?’
Ei kammitsenud küll mitte. Vastupidi. Nii kummaline, kui see ka pole, „Taarkat” ei saa võtta päris tavalise näidendina. Žanriliselt oleme „Taarka” nimetanud setu looks. Seda lugu tuleks võtta piltidena Taarka ja setude elust – ning see määrab kogu lavastuse vormi. Me näeme üksikuid pilte, kohati väga kontsentreeritud kujul. Tohutult palju sündmusi, mis viimase saja aasta jooksul on Setumaal toimunud, on surutud lühikestesse hetkedesse. See pakub palju võimalusi ja fantaasiat. Ole ainult mees ja tee asi huvitavaks. Kõik sündmused, mida lavalt näeb, on tegelikkuses ka aset leidnud. Kas sel või teisel kujul, rohkem või vähem naljakana – see on iseasi. Aga „kunsti” tegemisele pole ma selle lavastuse puhul küll hetkegi mõelnud. Kindlasti ei ole „Taarka” museaalne folkloorilavastus, kus astuvad üles folklooriansamblid ja vahepeal on dialoogikesed. „Taarka” ongi setu lugu.

Kas pärimusteater peaks kasutama mingieid erilisi teatrivõtteid (nii vormilisi kui sisulisi) või pole vahet? Mida peaks pärimuse lavastamisel kindlasti silmas pidama ja mida pidasid?
Mina ei võtaks „Taarkat” pärimusteatrina. Kas dokumentaalne materjal on pärimus? Ega vist. Tõsi, setude laulud ja tantsud, mida on loo vahel tihedalt, on küll selles mõttes pärimus, et need on tulnud ei tea kust. Osa rahvalaule on Taarka enda sisselauldud. Mina ei teeks selget vahet pärimusteatri ja tavateatri vahel, lavastusvõtted tingib ikkagi materjal ise, loo sisu. Oluline on aga see, et lavastaja, kes võtab ette lavastada lugu, mis põhineb mingil väga kindlalt piiritletud kultuuril ja selle märgisüsteemil, peab kindlasti seda maailma ise tundma. Muidu ei tohi seda asja teha. Ma võin selle kultuuri märgisüsteemi reegleid eirata, neid rikkuda, aga ma pean seda tegema teadlikult, mitte kogemata, juhuslikult. Olen ise Võru kandist pärit ja kuna Setumaa on Võrumaa kõrval, siis ma olen väikesest peale setudega palju kokku puutunud. Võin öelda, et see kultuur ei ole mulle võõras. Erineb aga küll. Rääkimata sellest, et „Taarka” lavastamisele eelnes terve aasta tihedat ettevalmistustööd.

Millise tarkuseiva saab sinu lavastusest näiteks paadunud põhjaeestlane?
Kui rääkida „Taarka” sõnumist, siis seda ei saa päris üheselt määratleda. Sama lugu on rahvalaulude ja -tantsudega – nende sõnumit ei see väga täpselt piiritleda. Ei saa üheselt küsida, et mis oli Taarka elu sõnum. Keskmiselt urbaniseerunud vaatajale on see lavastus võib-olla tõesti pisut raske vaadata, sest puudub klassikaline näidendi narratiiv. Vaataja näeb ainult kilde setude ajaloost. Kas need killud teda huvitavad ja kas ta viitsib neist endale mosaiiki kokku panna, seda ei oska ma öelda. Kindlasti see lugu ei ole vorsti ja õlle kõrvale tehtud suvelavastus, pull setu vaatemäng. Põhjaeestlasele tundub setu kultuur ikka üks veider värk. Aga selles veidruses on väga võimas vägi sees. Ja sellel veidrusel on oma põhjused. Seda saab vaataja küll teada. Või vähemalt aimu, miks setud on just sellised. Setude maailmapilt on teistsugune kas või juba seepärast, et erinevalt eestlastest on setud olnud kogu aeg vaba rahvas, Setumaal pole kunagi olnud pärisorjust. Ja see määrab rahva psüühikas väga palju.
Kui „Taarka” lavastusel õnnestub kas või natuke kummutada väärarusaama, et setud on venestunud eestlased, siis on kõik väga hästi.

05.08.2005