fbpx

Tehniline meistritöö, laulust rääkimata


 Georg Malviuse lavastatud “Ooperifantoom” on lavastus, mida vaadates ei ole võimalik igavust tunda. Kuna pidevalt vahetuvaid elemente, millele tähelepanu pöörata, on külluses, on meeled kogu aeg pingul.
Maksimumpunktid annan lavakujundusele. Nii tehniliselt keerukat lava, mis mahutaks rohkesti erinevaid keskkondasid, ei ole ma eesti teatrites vist varem näinudki.
Mäng käis õige mitmel erineval tasandil. Lausa uskumatuna näis, et ühele ja samale lavale oli suudetud mahutada nii ooperimaja erinevad sise- kui ka välisruumid alates katuse-tornist, näitlejate buduaaridest ja saalidest ooperimaja keldrites asuvate fantoomi pelgupaikade ja keldrilabürintideni välja. Ei puudunud ka efektne maa-alune järv ning Ooperfantoomi juurde kohustuslikuna kuuluv hiigel-kroonlühter.
Kui kirjeldatule lisada veel valgus- ning videolahendused koos elava tule efektidega, siis usun, et sellest lavastusest saaks täiselamuse ka inimene, kes ei kuule.
Hingestatud rollitäitmised
Ausalt öelda teksti jälgimisega ei pingutanud ka mina üle, kuna mind ei huvitanudki niivõrd see lugu ise – selle kulg ja lõpp olid ju nagunii ette teada -, vaid pigem tehnilised nüansid, kuidas see kõik publikuni vahendatakse. Niisiis sai toimuvast olulisemaks taustsüsteem, kus sündmused toimusid.
Mis laule puudutab, siis sõnadest enam köitsid meeli lauljate hääletämbrid ning hingestatus, seda enam, et mitte kogu laval lauldud tekstist ei olnud võimalik selgelt aru saada.
Ooperifantoomi” muusikalise materjali kirjeldamisele ma pikalt sõnu ei kulutaks, kuigi meloodiatel ning nende esitusel nii solistide, täiskoosseisus orkestri kui ka rokkbändi poolt oli elamuse kujundajatena kahtlemata ülioluline roll. Lihtsalt tundus ootuspärane, et “Ooperifantoomi”, mille lavastusõigus on haruldane ja range kvaliteedinõudega, ette kandma valitakse Eesti parimad osatäitjad. Ootuspärane oli seegi, et nad tõesti annavadki oma parima.
Hea tehniline teostus
Meloodiad olidki lummavad, nagu palad Andrew Lloyd Webbe-ri tippmuusikalidest seda kvaliteetse ettekande puhul ongi – need jäävad kõrvu ja meeltesse kumisema veel nädalaiks pärast teatrikülastust.
Vanemuise suurim trump oli aga vorm. Aitäh tuleb öelda nii lavakunstnik Iir Hermeliinile hiigelpingutuse eest luua etendust toetav kujundus, kus kõik on pidevas muutumises, kui ka šoti kostüümikunstnikule Ellen Cairnsile, kes oli esinejad varustanud terve värvide-rohke ja loomingulise galeriiga erinevatest kostüümidest. Eraldi tooksin välja ka Rootsi val-guskunstniku Palle Palme töö.