Teemandi ja naeru jaht
Ma juba täiega ootan seda pangaröövi! Nii karjuvad tegelased lavastuse alguses üksteise järel. Publikki ootab, on juba pool aastat oodanud, sest 14. märtsil jäi esietendus eriolukorra tõttu ära. Kuid kas ootamine on seda väärt, sõltub suuresti ka vaatajast.
Juba esimese kümne minutiga on selge, et «Pangaröövis» on kasutatud palju klassikalisi komöödiavõtteid: üle võlli karakterid, pidev sagimine, tegelaste ümberkehastumine, mees kleidis, tagaajamine hoogsa taustamuusikaga. Publik naerab, kuid üsna pea tekib tunne, et need võtted pole vürtsi lisamiseks kavalalt muu tegevuse hulka peidetud, vaid kogu lavastus ongi vaid rida klišeesid, mille puhul on teada, et need ajavad inimesi naerma.
Pidev sagimine
Kes lihtsat janti ootab, jääb rahule, kuid kellel on suuremad ootused, võib pettuda. Füüsiliste tempude vahelt paistavad silma kavalamad, iroonial põhinevad naljad ja sõnamängud, kuid need üldjuhul pikemaid naerupahvakuid välja ei teeni. Kuigi loo ülesehitus valmistab kohati pettumust, saavad näitlejad teksti elluäratamisega suurepäraselt hakkama.
Vanglast põgenenud Mitch (Karl Robert Saaremäe) ja pikanäpumees Sam (Jaanus Tepomees) peavad pahandustest hoidumiseks nii palju jooksma ja kõiksugustesse kohtadesse ronima, et kohati on raske neid jälgida, eriti kui nad on korraga laval. Nendega on koos Caprice (Lena Barbara Luhse), kes kord malbelt, kord särtsakamalt käitudes üritab meestega sammu pidada, kuid jääb aeg-ajalt laval toimuvas kaoses nende varju.
Näitlejatest võib kiita ka Karol Kuntselit, kes peab pangaametnik Warrenina nii palju väntsutamist taluma, et kohati hakkab temast lausa kahju, ning Ragne Pekarevi, kes kehastab Neil Cooperit − see mees on hea südamega vangivalvur, kes tuleb igasugustest olukordadest välja nakatava lõbususega.
Tänu pidevale sagimisele möödub esimene vaatus kiiresti, kuid teine hakkab venima. On küll lõbus jälgida Veiko Porkaneni iseendaga kolmes rollis korraga kaklemas, kuid pärast mitut minutit õhu löömist, kohtade vahetamist ja valust oigamist tekib küsimus, kas see, kes kakluse võidab, üldse ülejäänud lugu mõjutab.
Sama küsimus käib pangas toimuva stseeni kohta, kus röövlite seltskond üritab politseiohvitser Shucki (Jüri Lumiste) tähelepanu kõrvale viia, et oma plaanid taas joonde saada.
Esimesed kordused on toredad ja detailide pea naeruväärsuseni suurendamine ajab naerma, kuid paari korraga saab valem selgeks, ja kui ohvitser Shuck juba neljandat korda vett tooma läheb, käib peast läbi mõte, et saaks nad nüüd ometi sealt kontorist välja ning otsiks teemandi üles.
Gravitatsiooni abil
Teises vaatuses on ka üks lavastuse huvitavaimaid stseene.
Ventilatsioonišahtides ronivad röövlid teevad peatuse panga juhataja Freeboysi (Sepo Seeman) kabineti kohal ning publikule avaneb ülaltvaade ruumile, kus panga juhataja ja ametnik toimetavad. Juba tehnilise teostuse tõttu paneb see stseen ahhetama ning sealjuures saavad õhus rippuvad Warren ja Freeboys gravitatsiooni abil veel paari naljagagi hakkama. Vaatepilt on ennenägematu ja naljad ootamatud − just see, mida komöödiapublik võiks teatrist oodata.
Pangarööv läks õnneks ja teemant saadi kätte, kuid seda, kas lavastus õnnestus, on keerulisem öelda. Nagu panka röövides, nii oleneb ka «Pangaröövi» vaadates palju eeltööst: kes paneb end valmis enneolematuteks naljadeks ja peeneks huumoriks, see võib pettuda, kuid kes soovib lihtsat janti näha, saab ilmselt jackpot’i.