Teekonnal läbi tähtede tehnika poole
Oletasin, et olen näinud kõikvõimalikke tantsulavastusi, kuid alles Mai Murdmaa «Pulmareisi» puhul tekkis esimest korda ebamäärane mõte, et «äkki on narratiiv tantsus ka oluline». Mõtlen siin muidugi süžeed, mitte koreograafilist narratiivi ehk kompositsioon.
Selles, et viimane oluline on, pole põhjustki kahelda, kuivõrd tants põhiliselt sellest ju koosnebki. Asi, mis mind seekord sedasi tundma pani, oli minu jaoks ääretult oluline, intrigeeriv ja tähendusrikas olukord, kus «ma mitte millestki aru ei saa».
Niisiis vaatasin etendust ega saanud mitte millestki aru. (Kava polnud ma ostnud muidugi juba põhimõtteliselt, nagu ma seda kunagi ei tee.)
Üks tavaline balletietendus, nagu neid siin Eestis on harjutud nägema, koosneb teadupärast üksteisele järgnevate standardstseenide reast ja/või puust ette tehtud ning une pealt etteaimatavast «sündmuste käigust».
Uus käekiri
«Pulmareisis» midagi sellist polnud. Ma ei tea, kas on viga ainult minu kängunud vastuvõtu- või kujutlusvõimes või oli etendus tõesti nii ebausutavat erakordne.
Kindlasti oli erakordne etenduse ülesehitus, kus kolm osa ilma vaheajata ühe hooga ette kanti.
Võrreldes nt üle-eelmise Vanemuises lavastunud Murdmaa tööga «Armastuse tango» paistis olevat tundmatuseni muutunud ka lavastaja käekiri.
Loogiliselt võttes oleks võinud mingeid sarnasusi ju olla, aga ei: moepärast kokku klopsitud suvalisus oli asendunud tiheduse ja professionaalse kiirusega, mis vaataja tähelepanu kogu aeg peaaegu igas plaanis (sündmustik, visuaal, liikumine, heli) alal hoidis.
Minu jaoks on see täiesti uus tase eesti – millest ma tegelikult tean kahetsusväärselt vähe – või vähemalt Vanemuise balletis, millega mu kokkupuuted on aastate jooksul olnud veidi tihedamad.
Uskumatu, kuid Vanemuise ballett näib olevat tõusmas enneolematusse kõrgusse, kusjuures mitte niivõrd tänu tähtedele või tantsijate paranenud individuaalsetele, sh tehnilistele oskustele, kuivõrd «tehnopargi» arengule laiemas plaanis; tänu paranenud lavastuslikele (tehnilistele) võimalustele.
Ent eelkõige tänu selle kõige oskuslikule integreerimisele etendusse, mille keel – eelkõige tehniliste võimaluste keel – on eesti balletis (millest, nagu juba öeldud, ma tean vähe) minu jaoks midagi eriliselt võõrastavalt uut.
Iseenesest ongi ballett žanr, kus tehnika on esiplaanil, kuid tavaliselt on selleks tantsutehnika, st kindel liikumise viis ja selle omandatuse aste.
«Raju» keel
Murdmaa lavastus kujutas endast seevastu otsekui balleti fundamentaalse «tehnilise olemuse» ammendavat ning õnnestunud esiletoomist.
Loomulikult ei saanud selline esiletoomine päädida vaid liikumistehnikas – nagu öeldud, peab see olema balletis laitmatu, kuid selle tõus esiplaanile on pigem märk läbikukkumisest, st sellest, et midagi muud (sisu, vorm, kujund, tähendus vms) sinna tõusmas ei ole.
«Pulmareis» kujutas endast tervikuna sellist maitsekat ja ontlikku, ühtaegu vaoshoitud ja tehniliselt «raju» keelt.
Selle sisuks (kuna ma kava ei lugenud) oli tehnika triumf igas elemendis, nii tehnoloogias (mis peegeldus Vanemuise uute tehniliste võimaluste kasutamises), sisus (etteaimamatu «sündmustik»), vormis (erinevad meediumid), koreograafiliste, lavastuslike jne elementide kompositsioonis kui ka tantsutehnikas.
Viimane oli vaba ses mõttes, et sellest ei tehtud üldse mingisugust numbrit, st lavastus sidus sujuvalt kokku erinevaid tehnikaid ja stiile. Kogu see «tehnilise olemuse» nii ammendav vabastamine lubaski sel kõige igavamal, tantsutehnilisel aspektil vaateväljalt täielikult kaduda.
Alternatiivne sisu
Lisaks kõigele sellele õnnestus mul (kuna ma millestki aru ei saanud) luua etendusele veel üks alternatiivne sisu, seekord sündmustiku kujul.
Kolmeosalise etenduse esimeses osas adusin (eelkõige küll lavastuse pealkirjast tulenevalt) ähmaselt pulmareisi kui sellist.
Teist valitses kummaline nägemus veealusest tehnogeensest keskkonnast, kus peigmees (Toomas Edur) kala või näkiga lummavates lämmastikuaurudes aeles.
Sellest tegin järelduse, et «laev on põhja läinud» (avastades ühtlasi tagantjärele muidugi ka selle, et pulmareisile mindi laevaga).
Balletietenduse kolmas osa, kus pruut ja peigmees korraks uuesti kokku said, lõi kaardid taas kord segamini, mistõttu olin seda sunnitud käsitlema «kohtumisena teispoolsuses», mida see tõenäoliselt kuigivõrd polnud.
Otse loomulikult ei saa ma hakata teie huvi maandama etenduse tegelikust sisust rääkimisega.