Teekond Tähenduseni pole kergete killast
Johan Elmi esimene lavastajatöö Vanemuise teatris on noortest, aga mitte üksnes noortele. «Mitte midagi» on äärmiselt mõjus, kuid ka sünge lavastus, mis on korraga nii hoiatus kui ka tänapäeva pealiskaudse maailma analüüs.
Kamp Taani väikelinna noori seisab uue kooliaasta alguses ootamatu olukorra ees. Nende klassivend Pierre-Anthon ronib ploomipuu otsa ja keeldub sealt alla tulemast, sest ta on jõudnud arusaamisele, et mitte millelgi pole mõtet ning kõik elus on vaid ajutine. Noored otsustavad Pierre-Anthonile tõestada, et ta eksib ja elu mõte on siiski olemas. Hakatakse koguma Tähendust, et seda lõpuks Pierre-Anthonile esitleda saaks.
Algul süütuna tundunud ettevõtmine paisub suuremaks kui elu. Tähenduse otsimise tuhinas jõutakse nihilismini, mis sarnaneb vastupidi loodetule puu otsas istuva klassivenna mõtetega. Tõestades, et igaühel on midagi, millel on nende jaoks suur tähendus ja millest on raske loobuda, jääb nimetatud Tähendus ise soiku, sest olulisem on selle olemasolu tõestamine. Suure idee nimel minetatakse lõpuks inimlikkus. Lastakse meelest, et Tähendus ei ole universaalne, vaid tihedalt seotud inimesega, kes seda hinnata oskab.
Lavastus on sisendusjõuline ja minu hinnangul üks Vanemuise viimaste aastate tugevamaid. Hoolimata keerulisest temaatikast, on selles ka muhelusmomente, kui sünged stseenid vahelduvad tuttava koolimiljööga. Pinge vaheldumine ja kasvatamine on hästi õnnestunud, eriti tuleb kiita ansamblimängu. Lavastuse trupp koosneb peaasjalikult sellest sügisest Vanemuisesse tulnud noortest näitlejatest (Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel, Oskar Seeman), kellega on liitunud Jaanus Tepomees.
Näitlejad tunnevad üksteist läbi ja lõhki, teavad üksteise maneere ja see kõik tõlgendub ka kõnealusesse lavastusse. Noorte näitlejate pühendumist ja kirglikku mängu on nauditav vaadata. Puuduvad sunnitud pooltoonid, jagub aga toorest jõudu ja julgust mängida nii, et vaatajal külmavärinad peale tulevad.
Mõnel värskel näitlejal on juba välja kujunemas ka karakterrollid või vähemasti on nad mitmes lavastuses täitnud rolle, mille iseloomujooned sarnanevad üksteisega. Ken Rüütel satub mängima macho-mehi, kes tuginevad oma tegevuses füüsilisele jõule; Lena Barbara Luhse on mitmel korral kehastanud eneseteadlikke, uhkeid naisi, kes kõigest hoolimata pea püsti hoiavad, ning Maarja Johanna Mägi kujutab sageli hapramaid naistegelasi, kellest sisemine jõud rasketel hetkedel siiski välja murrab.
Mägi mängitud Ursula Marie on peategelane ka lavastuse ühes raskeimas stseenis, mis tipneb neiu verdtarretava karje ja mahavarisemisega. Publik ümbritseb lava kolmest küljest ning see on ühtaegu nii proovikivi näitlejaile kui ka suurepärane tähelepanuharjutus vaatajaile. Näitlejate vahetu lähedus võimaldab jälgida iga väiksematki kulmukortsutust ja kössivajumist, muutust miimikas või kehahoius.
Keegi ei jää puutumata
Eraldi tähelepanu väärib «Mitte midagi» lavakujundus, millele on iseloomulik peaaegu täielik värvide puudumine. Lavastuse temaatikast lähtuvalt on esemete väljanägemisest olulisem nende tähendus. Piklik lavakõrgendik võimaldab vaevata luua illusiooni eri asukohtadest, mis vahetuvad mõnigi kord ootamatult, eriti kuna peaaegu miski muu lavakujunduse juures sellest arusaamisele kaasa ei aita.
See on aga lavastuse stiil – vaatajale armu ei anta. Külma valguse käes jutustatakse laval kõhedat lugu, mille pöördeid on võimatu ette näha. «Mitte midagi» ei anna ruumi heietamiseks. Lavastus eeldab kohalolu ja kaasa mõtlemist, kuigi on hetki, kus vaataja sellest hea meelega hoiduks.
Öeldakse, et kunst peaks häirima neid, kes end liiga mugavalt tunnevad, ja trööstima neid, kes juba niigi häiritud on. Selles lavastuses saavad raputatud kõik saalisviibijad, kuid omal moel on see kindlasti ka eesmärk. Põhikooli lõpuklasside noored on sageli teatri suhtes apaatsed, ent võib arvata, et just selles vanuses õpilasi seda lavastust vaatama viiaksegi. Kui «Mitte midagi» ei mõju, siis on vaevalt lootust, et miski praeguses teatripildis üldse suudaks noori mõjutada.
Tasub aga veel kord rõhutada, et tegu ei ole kindlasti pelgalt noortelavastusega. Selleks esitab «Mitte midagi» liiga igavikulisi küsimusi, millele vastust leida polegi vist võimalik. Just siit tuleb ka lavastuse suurim kitsaskoht: emotsionaalselt õrnas eas noorte hinges võib «Mitte midagi» probleeme lahti loksutada, kuid lahendusi neile ei pakuta. Kuidas sellest olukorrast välja tulla, on peaasjalikult publiku enda mure. Õnneks on vähemalt kahe (5. ja 12. novembri) etenduse järel kavas vestlusringid, kus lavastuse temaatikat loodetavasti ka positiivsemast küljest lahatakse.
Lavastuse mitu mõõdet
«Mitte midagi» loo jutustamine on mitmekihiline. Narratiivse tegevuse katkestavad aeg-ajalt publikule suunatud selgitavad monoloogid, mis pakuvad sissevaadet tegelaste tausta. Lõpuks selgub, et tegelikult räägitakse juba minevikus toimunud sündmustest, seega lisandub loojutustamisele ka ajaline mõõde.
Tegevuse mängimise ja tegevusest jutustamise vahel tasakaalu otsides kipub kaalukauss teatris vahel viimase poole kaldu olema – lihtsam on ju rääkida kui näidata. Publikusse suunatud sõnumid loovad aga vajalikku distantsi, kuna nii mõnigi tegu, mille noored Tähenduse otsimise käigus ette võtavad, tekitab õõva ning tundub uskumatu.
Tekib õigustatud küsimus, kas ja kui realistlikuna on Janne Telleri originaaltekst üldse mõeldud. Lavastust saab vaadata kui traagilist sündmusteahelat, kuid samavõrd sobilik on seda analüüsida sümbolistlikku tausta ja nihilistlikku filosoofiat arvesse võttes. «Mitte midagi» pakub vaatamiskogemuse lugudearmastajale, kuid peamurdmist ka neile, kes ikka veel, taas kord või alati elu mõtet otsivad.