Tee Eestini

Seriaalis “Kodu keset linna” Marinat mängiv Alina Karmazina (22) lõpetas Tallinnas vene kooli ja sai sisse lavakunstikooli, kuid põgenes pärast esimest loengut.

“Esimene tund oli lavakõne ja kui ma sain aru, et ma ei saa mitte midagi aru, tuli niisugune hirm, et ma ei suuda ja ma põgenesingi Venemaale,” räägib Alina.
Kuna ta oli dokumendid viinud ka Peterburi lavakooli ja sinnagi vastu võetud, sõitiski ta Peterburi.
Peterburis oli raske. “Ma läksin väiksest linnast suurde linna, elasime ühikas neljakesi ühes toas,” meenutab Alina tudengipõlve Venemaal. “Kui võrrelda ühikaid siin ja seal, siis see on nagu maa ja taevas. Seal ei ole remonti tehtud vist 50 aastat. Igal pool tarakanid ja rotid, kohutav!”
Alina leiab ühikaelus ka plusse: “Kui tudeng ei ela ühikas, siis see ei ole õige tudengielu. Peab olema niimoodi, et ei ole süüa, et kõht on tühi ja mõtled, millal tuleb raha, mis vanemad sulle saadavad. Ja siis lähed poodi ja ostad shokolaadi ja oled õnnelik. Siis oskab inimene väikestest asjadest rõõmu tunda.”

Teiselt kursuselt Tallinna
Kuna Alina on Eesti kodakondsusega, pidi ta Peterburis õpingute eest ise tasuma. 1000 dollarit ehk ligi 15 000 krooni aastas. “Algul astusin ka Moskvasse, aga seal oli veel hullem: 5000 dollarit. Tegelikult ei ole 1000 dollarit nii tohutu kallis, aga sellele lisanduvad elamiskulud,” tutvustab Alina võõrsil õppimise tingimusi.
Teise kursuse talvel tekkisid Alinal raskused, sest ema koondati. Oli probleeme õppemaksu tasumisega. Talvisel koolivaheajal kodus olles kohtus ta Ingo Normetiga, kes kutsus teda kodusesse kooli tagasi ning andis nõu, kuidas Peterburis siiski kursus lõpetada.
“Ingo aitas mind ja ma olen talle väga tänulik. Ta küsis, miks ma ei lähe Kultuurkapitalist raha küsima. Ma ei teadnud, et võib küsida. Venelased ei tea üldse midagi ja elavad nagu metsas,” üldistab Alina.
Kultuurkapital toetas Alina õpinguid ning ta lõpetas teise kursuse Peterburis. Kolmandal ja neljandal kursusel õppis ta juba Eesti kõrgemas lavakunstikoolis.

Miks venelased on eraldi?
Miks Eestimaa venelased midagi ei tea? Alinal on raske vastata. “Ühele venekeelse ajalehe reporterile ütlesin ka, et ma sain juhuslikult teada, et siin on lavakunstikool. Tema vastas, et kuidas siis nii, et ta kogu aeg kirjutab, et meil on Nüganen ja muud sellist,” räägib Alina.
“Ma ei oska öelda, miks, aga venelased elavad kuidagi eraldi. Võibolla sellepärast, et nad ei oska eesti keelt, ei loe eesti lehti. Kahju. Mõnikord, kui ma lähen Vene draamateatrisse, siis ma mõtlen: vaesekesed, nad elavad oma väikeses ringis ja teavad nii vähe, mis maailmas toimub. Okei, nad mõnikord teavad, mis toimub Moskvas, aga see ei ole see, sest nad lihtsalt teavad, aga ei ela seal.”
Alina on tänaseks õppinud selgeks eesti keele ja sulandunud eesti ühiskoda.

Venemaal teine süsteem
Alina ei taha midagi halba öelda, aga talle on arusaamatu, et Vene draamateatri kunstiline juht Eduard Toman ei ole käinud vaatamas ühtegi etendust, kus tema mänginud. “Miks ma pean iga kord paluma: tulge palun vaadake? Miks teised tulevad lihtsalt huvi pärast?”
Alina teab, et Venemaal on nii õppimises kui tööle saamisel hoopis teistsugune süsteem kui Eestis. Seal käivad näitlejad tihti ise ennast teatrites pakkumas. Ja on ka produtsendisüsteem: produtsendid käivad ja vaatavad etendusi ja kui näitleja neile silma jääb, siis otsib tööd vastavalt tüpaazhile.
Piiteris õppimise ajal tegi Alina kõrvalrolle seriaalides ning samuti tehti pakkumine filmis mängida, kuid kuna ta tuli Eestisse, jäi see kogemus saamata.
“Venemaal on rohkem võimalusi filmides mängida, selles mõttes ma kaotasin,” leiab Alina. “Aga teisest küljest on seal teatris raske olla, sest palk on väga väike ja mul ei ole ka korterit ega Vene passi.”
Igatahes kinnitab Alina, et ei kahetse üldse tagasitulekut. “Siin meeldib mulle rohkem see, et inimesed on täiskasvanulikumad. Seal on väga palju neid, kes ei tea üldse, mida see elukutse tähendab ja siis oled nagu lasteaias. Seal on kool nagu kombinaat: ühel aastal on neli kursust ja igal kursusel 30 inimest. Siin kõik hoolitsevad su eest, pööravad tähelepanu, töötavad sinuga. Seal peab rohkem ise tööd tegema. Ühest küljest on see hea, sest see kasvatab tugevaks.”
Alina kinnitab veelkord, et ta ei kahetse, et õppis Peterburis, ent Eestis olles tunneb, et tema õige koht on siin ning et temal on siin võimalusi isegi rohkem.

Teksti õpib peigmehega
Lisaks lavakooli etendustele on Alinal roll kodumaises igapäevaseriaalis “Kodu keset linna”.
“Mul on palju teksti õppida, see arendab mälu ja keelt,” rõõmustab Alina telekogemuse üle. “Koolis oled ikka ainult kaaslastega, aga siin on ka pärisnäitlejad.”
Kodu-seriaali stsenarist Kerttu Rakke on öelnud, et kogu sellest näiteseltskonnast on võttele tulles alati tekst peas Alinal ja Henril. Henri õpib kodus emaga ja Alina oma peigmehega.
Alina ütleb, et ei saa seda endale lubada, et tuleb võttele ette valmistamata, sest ta ei oska keelt veel väga vabalt. Põhiline keeleõpe on olnud need kaks lavakoolis oldud aastat.
“Koolis olid küll eesti keele tunnid, aga ma ei olnud kõige parem õpilane. Tere, aitäh ja veel midagi,” naerab Alina. “Kursusekaaslased on mind väga palju aidanud: rääkisid minuga, parandasid.”
Nüüd on Alinale keeleõppes suureks abiliseks peigmees: “Ta on küll vene poiss, aga räägib eesti keelt paremini kui mina. Ta aitab väga palju mind selle seriaaliga, loeb mulle teksti ette ja parandab.”
Põhiliselt suhtlevad noored vene keeles, ent pole ka haruldus, kui kaks venelast räägivad omavahel eesti keelt. Ja miks? “Tema vanemad ei oska üldse eesti keelt ja kui me ei taha, et nad aru saaksid, millest räägime, siis räägime omavahel eesti keeles,” selgitab Alina.
Alina lisab, et kui on mõned sõnad, mis neile meeldivad eesti keeles, siis kasutavad neid. “Näiteks musi-musi. Kallis ka on ilus sõna. Ja kui ma olen väga kaua koolis ega saa kohe ümber lülituda, siis räägime ka eesti keeles. Siis on nagu saljanka.”
Mõte teatrikooli õppima minna tuli Alinal kodust, kuna tema onu õppis näitlejaks. Aga onu ei ole töötanud vist ühtegi päeva näitlejana, teab Alina. Kui ta lõpetas, siis otsustas kohe, et see ei ole tema jaoks. “Talle ei meeldinud. Ta valis muusika ja tegeleb nüüd sellega.”
Näidelda sai Alina ka kooli teatriringis ja seitse aastat onu sõbranna lasteteatris Binocchio.
28. juunil on Alinal lavakooli lõpuaktus. Koos temaga lõpetavad kooli ka seriaali “Kodu keset linna” Sten ehk Indrek Ojari ja Berit ehk Mirtel Pohla.
Suvel saab diplomeeritud näitleja tõenäoliselt osa Emajõe Suveteatri etenduses ning uuest teatrihooajast ootab teda tööle Vanemuine.

Alina Karmazina Marinast:
Marina on pärit Kohtla-Järvelt, kus tal elavad vanemad ja sugulased ja ma arvan, et ta suhtles seal palju mingite pättidega, sest Kohtla-Järve on selline koht, kus elab palju venelasi, kes ei õpi kuskil. Tal oli seal vist igav, sest ta oli mõistlik tüdruk ja ta otsustas minna Tallinnasse ja astus siin ülikooli. Ma arvan, et see tüdruk teab, mida ta tahab. Ta tahab oma ringist välja astuda ja teistmoodi elada, aga ta saab aru, et selleks on vaja pingutada ja ta teeb seda tasakesi, kuidas oskab.
Raske on öelda, mis suhe on Stenil ja Marinal, sest üldse on raske öelda, mis toimub mehe ja naise vahel. Üks päev armastad, teine päev ei armasta. Ma arvan, et nendel on stabiilne suhe. Marina ei tahaks väga kaugele mõelda, et mingi abielu, aga neil on väga hea koos olla. See on vist põhiline. Ma arvan, et praegu kõik noored elavad niimoodi: tore, käime kinos, vaatame telekat, sööme, naudime elu täiel sõõmul.