Teatrimuljed – “Nixon” oli kui enesekontroll
Rein Toomla, www.teatriaasta.ee
Eks see etendus minu jaoks üks enesekontroll oli. Proovisin enne algust meelde tuletada kõik olulised episoodid Nixoni poliitilisest tegevust, sain neid umbes kümmekond ning olin valmis õnnitlema ennast, kui tantsu kujul suudan ehk pooled ära tunda. Samas lubasin endale, et ei loe enne algust kavalehelt, mida lavastaja kogu sellest asjast arvab ja muidugi mitte ülevaadet sellest, mida üks või teine pilt tähendab. Seda lubadust täitsin ka lõpuni.
Etendusest arusaamine kujunes ehk isegi lihtsamaks, kuna taustaks jooksid dokumentaalkaadrid sellest, mida laval tantsu kujul meile edasi anti. Selle lõppedes olin peaaegu surmkindel, et kõik ongi olnud mõistetav ja need üksikud arusaamatud kohad liigitasin lüüriliste vahepalade hulka, millel poliitikaga polegi mingit pistmist.
No nii! Õhtul kodus hakkasin siis kavalehte lugema. Ja selgus, et olin juba esimese stseeniga mööda pannud (õnneks jäi see ka peaaegu viimaseks) – mina arvasin, et tuttavliku häältelugemise saatel tantsivadki Nixon ja Kennedy, kuid kavalehelt selgus, et üheks peaosaliseks oli hoopiski Edgar Hoover. Ja see tütarlaps – Hooveri osatäitjana muidugi – tantsis veel paaril korral, kuid ühelgi juhul ei suutnud ma ära tunda, et mis osalist ta nüüd selles Nixoni saagas kujutab.
Mida pidasin teda ju Kennedyks, kellel vähemasti pärast oma surma poleks tohtinud olla Nixoniga mingit pistmist. Mingil hetkel arvasin, et tegemist on muusaga, siis jälle teistele tantsijatele hingetõmbe võimaldajana ja lõppkokkuvõttes täitis ta minu jaoks ühe suure incognito rolli kuni lavalt lahkumiseni. Siin ma jõuangi teiste osaliste juurde.
Kui ma Hooverit ei suutnud ära tunda – aga mis olulist rolli tema Nixoni puhul etendaski?-, siis kuidas teistega? Abikaasa ( Patricia) – jah! Esimesed leedid on Ameerikas üldse olulised ja miks siis mitte neid ka poliitilises etenduses näidata. Temast ei räägitud küll niipalju kui Jacqueline’st või Nancy’st või Eleanore’ist, kuid oma kindel koht oli temalgi. Tütar (Julie) – kui juba näidatakse pulma, siis võiks ka peig kuskilt välja ilmuda. Eriti veel, kui peiu vanaisa on president Eisenhower.
Kabinet – vaatasin pärast entsüklopeediast järgi, aga kas see oligi etenduse mõte? Kui nii, siis kindlasti kiiduväärt. Kuid sellisel juhul soovitaksin lavastust vaatama minna ainult neil, kes suudavad juhusliku vaatamise järel ära tunda kõik “Pehmete ja karvaste” prototüübid. Mao ja Brežnev olid kõigile äratuntavad.
Siinkohal räägin ühe loo, mille jutustasid mulle Leningradis kunstiajaloo praktikal olnud tudengid. Oli aasta 1972, kevad. Nõukogude Liit oli kas veel Nixoni saabumise ärevuses või hingas juba kergendatult kõrge külalise lahkumise puhul. Kaasvõitlejad käivad Nevskil ja märkavad, et majadel on värvitud või muidu korrastatud ainult esimene korrus, sellest kõrgemal valitseb tavapärane hallus. Küsimuste peale, et miks siis nii?, tuli täiesti loogiline vastus – limusiinis sõitev Nixon ei näe ju niikuinii kõrgemale esimesest korrusest ja milleks siis üle pingutada. Vaat, kas seda annaks lavastada?</p>