fbpx

Teatrimuljed – “Nahkhiir”


Vanemuises Mare Tomminga poolt lavale jõudnud operett „Nahkhiir” on tõesti suurepärane õnnestumine – särav, lõpuni nauditav ja kaasahaarav. Kõik osatäitjad on oma karakterites väga veenvad. Suurepärased rollid teevad etenduses Aare Saal elumehest Vürst Orlovskina, Märt Jakobson farsiliku kuningliku prokurörina, Tiina Tikk kõiketeadja abikaasa Amaliena, Taisto Noor pisut totaka vangladirektori, Aivar Tommingas purupurjus vangivalvurina, Tiit Lilleorg halenaljaka metsnikust kelnerina jne.
Etenduse lavastaja ja kunstnik Mare Tommingas on teinud võluva juugendlikus stiilis lavakujunduse, mis jääb samas meeldivalt kammerlikuks, andes etendusele ajatu ja improvisatsioonilise vaba kulgemise võimaluse.
Kindlasti on õnnestumise üks olulisi tegureid suurepärane teos oma terviklikkuses. Nauditav on tajuda, et Johann Strauss on oma muusikas sedavõrd viinilik, samas on teos oma vaimulaadilt säravalt prantslaslik. Avamäng on üks parimaid oma žanris, mis on kirjutatud pärast Rossini koomiliste ooperite avamänge. Kogu teose partituur on täis üllatusi, tulvil säravat meloodilisust ja suursugust tantsulisust, mis ka dirigendi Hendrik Vestmanni ja orkestri koostöös suurepäraselt kuulajani jõuab.
Kuigi on välja jäetud mõned tuntud muusikalised numbrid ja nende asemel on kasutatud muusikat teistest teostest, siis pole see sugugi häiriv. Teise vaatuse alguses kasutatud C. Nielseni „Aladdini süit” on huvitav ja haarav nii muusikaliselt kui koreograafiliselt – minu meelest sobilikult, stiilselt välja kukkunud.
Palju silmarõõmu ja naudinguid pakkuv etendus Vanemuise laval oli toonud teatrimaja saali publikut täis, mis on tõesti südamest tervitatav.