fbpx

Teatrimaag Mikk Mikiveri sünnist möödub 70 aastat


Kristi Eberhart, Eesti Päevaleht

Eesti teatri tavasid au sees hoidnud lavastaja tähtpäeva tähistatakse mitme üritusega.

Mitmel mälestusüritusel meenutatakse pildis ja helis Mikk Mikiveri, sõna saavad tema kolleegid, sõbrad ja õpilased.

Milline on jälg, mis jääb suurest inimesest, näitlejast ja teatrimehest tema kaasaegsete mällu? Mikk Mikiveri puhul meenub kõigepealt tema madal ja rahulik hääl, šikk ja härrasmehelik hoiak ning põhjamaiselt suletud koore all tuksuv tundlik maailm, mis tema parimates teatritöödes puudutas ja vapustas publikut sügavalt.

Muu hulgas oli ta ka sõna-osav kirjamees ja huvitav vestleja, mida tõendab suur hulk alles-jäänud artikleid ja intervjuusid. Siinkohal mõned näited:

“Aga järgmine mälestus on sõjaajast. Olime isaga kartulivagude vahel. Hakkasime kuhugi minema, kui äkki tulid taevasse Vene lennukid. Loksal oli sadam ning Juminda ja Purekari neem olid sakslaste poolt hästi kaitstud, sest sinna oli koondatud nii õhutõrje- kui ka muud väed. Vene lennukid üritasid Loksa sadamat aeg-ajalt pommitamas käia, aga terve sõja jooksul ei kukkunud nende pommid kordagi Loksa sadamasse, venelased ei saanud märgile pihta. Tookord tõmbas isa mu kartulivagude vahele maha. Kuidas ja kuhu me pärast läksime, seda ma jälle ei mäleta. Aga tean, et olin seal isa vastas, isa embuses, mitte et ta kramplikult oleks mind hoidnud. Mäletan ta karedat, habemetüükaga põske. Ja siis ma rahunesin ta käte vahel. Isa kätel oligi mulle niisugune mõju, et hambavalu, kõhuvalu, kõrvavalu võttis tema käe pealepanek ära. Rahunesin ja vaatasime kahekesi taevasse, kuidas trasseerivate kuulidega lasti.” /—-/

“Kitzberg imbus minusse”

“Mina õppisin isa töötoas. Seal tema kirjutuslaua taga sain ma küll kogu aeg segamatult õppida, sest isa oli nii hõivatud, et oli sel ajal kodus vähe, kui mina oma õppeülesandeid tegin. Tema kirjutuslaua kohal seinal rippus August Kitzbergi bareljeef ning ma ei oska teistmoodi seletada oma suurt kiindumust August Kitzbergi ja tema näidenditesse, kui et see lihtsalt imbus minusse seal.” (Reet Made, “Lapsepõlvest tuleme me kõik”. Tallinn 2001)

“See otsustamine käib minu puhul nii. Kui mul tekib sisemine ühendus – ja seda ma ei oska seletada, aga te arvatavasti taipate. Kui loete mingisugust luuletust või näete, kuidas kajakas äkki liugleb mäe kohal, siis te tunnete ära, et miski on juhtunud. /—-/ Ja näidendiga on sama asi. Kui ta siin sees midagi puudutab, midagi liigutab, siis alles hiljem järgneb ajudega töö ja analüüs ja kõik sellised asjad.” (“Lavastajaraamat”, 2001)

Mikk Mikiveri mälestusürituste ajakava 4. septembril

Tallinnas

•• Kell 11.00 Tallinna Linnateatri väikeses saalis lavastuses ”Isad ja pojad” meenutavad Mikk Mikiveri mängu kolleegid, saab vaadata slaidiprogrammi.
•• Voldemar Panso saalis on teatri- ja muusikamuuseumi ning Linnateatri ühistöös sündinud näitus “Mikk Mikiver 70”.
•• Kell 13.00 Estonia Talveaias vestlused Mikk Mikiverist ja tema kursusest ning ooperilavastustest. Vestlust juhib Arne Mikk.
•• 14.30 Ärasõit Metsakalmistule
•• 15.00 mälestushetk Mikk Mikiveri kalmul Metsakalmistul
•• Tallinna Linnateatris ja Estonias toimuvatest üritustest võivad osa võtta kõik soovijad. Metsakalmistule sõiduks on tellitud buss.

Tartus
•• Athena keskuses esietendub Draamateatri lavastus Lars Noréni “Vaikne muusika”, mis on pühendatud Mikk Mikiverile.
•• Vanemuise väikeses majas taasesietendub Puccini ooper “Tosca” (esietendus 1995), mille lavastas Mikk Mikiver. ETV teeb etendusest otseülekande.
•• Vanemuise väikeses majas avatakse Mikk Mikiveri loodusfotode näitus (koostaja Guido Kangur). Pärast festivali saab seda näha Eesti Draamateatris.