fbpx

Teatrilavale jõudnud «Sada aastat » nõuaks rohkem aega


Kui tegemist on nii tuntud romaani nagu Márqueze «Sada aastat üksildust» ainetel tehtud lavastusega, tekib tahtmine tõmmata paralleele romaani ja lavastuse vahel, kuigi tegijad on soovitanud sellest hoiduda.
Lavastaja Hendrik Toompere jr on mitmes intervjuus öelnud, et seda romaani on võimatu lavale panna ja ta ei ole seda ka oma eesmärgiks seadnud. Minu arvates on liiga kategooriline öelda, et pole võimalik, pigem on küsimus selles, kas on mõtet lavale panna.
Toomas Hussari näidend keskendub ühele kolmandikule Márqueze romaanist, kuid iseseisva tekstina jääb see kuidagi pealiskaudseks ja kokkuklopsituks.
Raamiks on üritatud võtta José Arcadio Buendía lugu, kuid tundub, et autor ei ole teinud seda süvitsi. Nii jääb ka lavastuses José (Riho Kütsar) tegelaskuju fragmentaarseks, karakteri areng pole psühholoogiliselt veenev.

Vormi lummuses

Visuaalselt (lavastuskunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Pille Jänes) ja heliliselt (Andreas W) on «Sada aastat » mõjuv. Loodud on sugestiivne atmosfäär, kuid kahjuks jääb asja mõte efektitsemise varju.
Kuna narratiiv laval on segane ega oma konkreetseid pidepunkte, siis tundub kogu tulemus kaosena, mis vormina mõjub isegi võimsalt ja maagiliselt, aga mõttelt jääb hõredaks.
Esietenduse põhjal tundus, et näitlejad ei ole päris kindlad, mida nad edasi peavad andma ning mida väljendama. Nii nagu tundus näitlejate ülesanne segane, nii on ka tegelaskujude soovid, tahtmised ja püüdlused üheplaanilised ning ei näi kuhugi viivat.
Maagiat on, aga realismi pole. Oleks rohkem oodanud keskendumist inimesele. Selgem looesitus oleks kindlasti andnud parema võimaluse lavastust mõtestada.
Márqueze juhtprobleemideks on üksildus, armastus, südametunnistus, müütilisus kogu inimkonna sünnist. Lavastajapoolsete aktsentide puudumine jätab aga need nägemused ähmaseks.

Ajanappus

Ühe teemana käsitleb Toompere lavastuses aega. Joséle kingitakse kell, mille süsteemist ta vaimustub, aeg näib seisma jäänud olevat, kuna kogu aeg on kolmapäev…
Samas on kogu laval toimuv niivõrd eksalteeritud, eriti esimeses vaatuses, et see väsitab, ei anta vaatajale aega jälgida, mis toimub. Nagu oleks kogu aeg kiire.
Toompere on intervjuudes enne esietendust maininud ajanappust lavastuse tegemisel. Seda on ka tunda. Süvenemist on olnud vähe.
Küsimus on tegelikult muus. Kui palju on sisulist romaanis ning mitu mõtet sisaldab selle ainetel tehtud lavastus?

Kesksete kujunditeta

«Sajas aastas » on laval mitmeid esemeid, mis võiksid saada keskseteks kujunditeks, kuid ei saa.
Laval seisab suur raudtoru, mis peaks kujutama endast kord jääd, kord teleskoopi, kord kastanipuud, gongi ja mida kõike veel, kuid see muundumine jääb välja mängimata, kuna «aega ei ole». Jääd kui üksilduse ja tardumise võimsat metafoori lavastus avada ei suuda.
Esimene vaatus kulgeb väga kiires tempos, tohutu ekspressiivsusega, teise vaatuse algus annab lootust, et minnakse sisulisemaks.
Ainukesi stseene, mis tekitasid õige pinge ning huvi, on Aureliano (Raivo E. Tamm) ja Remediose (Piret Simson) laulatuse see osa, kus Aureliano püüab pruudile sõrmust sõrme panna, kuid pillab sõrmuse maha ning kõik tegelased hakkavad seda otsima.
Selles stseenis oli midagi sügavat, läbitunnetatut. Ka publiku reaktsioonist oli tunda mingit elavnemist, ärkamist. Kahjuks kaob see pinge peagi. Teine vaatus on nagu jada koomilisi sketše, mis panevad õlgu kehitama.
Loomulikult on lavastajalt julge tegu võtta selline alusmaterjal, kuid puhtalt seetõttu, et saada linnuke kirja Márqueze lavastamise koha pealt, pole asjal mõtet. Lavastaja ahvatlus võib olla küll suur, aga pelgalt see ei peaks olema esmaseks ajendiks.
Millegipärast läks mu mõte Toompere lavastatud «Aurora temporalisele», kus üheks põhiteemaks oli samuti aeg ja keskseks kujundiks jää. Ajakulg, ajavalgus, inimene ajas, lugude jutustamine, maagilisus-müütilisus.
Veider, aga mulle tundub, et too lavastus oli – kuigi ta nii mõeldud ei olnud – Gabriel García Márqueze romaani palju sügavam tõlgendus.

Lavastus romaani ainetel
• 28. jaanuaril esietendus Vanemuise suures majas Gabriel García Márqueze maailmakuulsa romaani «Sada aastat üksildust» ainetel Toomas Hussari kirjutatud näidend «Sada aastat », mille on lavastanud Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater).
• Kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Andreas W, valguskujundajad Hendrik Toompere jr ja Tõnu Eimra.
• Osades Riho Kütsar, Külliki Saldre, Tanel Jonas, Raivo E. Tamm, Katrin Pärn, Ao Peep, Herta Elviste, Lembit Eelmäe, Alo Kurvits, Margus Jaanovits, Alina Karmazina, Piret Simson, Andres Mähar, Jüri Lumiste, Raivo Adlas, Kais Adlas jt.