Teatrigurmaani art(i)šokk Pädastes
Kadri Selge, Tartu Postimees
Kultuurilembese inimese suur suvetuur ühisnimetusega «Tunne oma kodumaad» on alanud ja esimesed sellesuvised suveteatri lipulaevad teele saadetud.
Kuid ega seda nn veeteed olegi lihtsurelikul teab mis lihtne hallata, sest kultuuriristlejaid jagub linnulennult vaadatuna pea igasse Eestimaa nurka.
Enam ei tule tuntud laulusõnade kohaselt maad täita üksnes lastega, vaid Eestimaa iga nurk tuleb täita ka kultuuriga. Iseenesest täitsa õilis mõte, kuid nii mõnegi varasema suvelavastuse puhul on olnud tendents vastupidine.
Katse põgeneda uppuvalt laevalt ehk siis soov vabaneda ärakulunud taagast kulmineerub sellega, et liiga suurte mängukoha ambitsioonidega lastakse ise oma last põhja.
Vanemuine oma «Võimaliku kohtumisega» Pädaste mõisas on kindlasti üks julgemaid projekte sel suveteatrihooajal.
Pikk matk ja paar-kolm näitlejat pole kindlasti see, mis paaniliselt praamipileteid broneerima paneks. Ja ega lavastuse sisugi ole selline, mis kohustaks perepead tervet leibkonda teatriteekonnale viima. Kuid kes ei riski, see šampust ei joo.
Vanemuine võib kõrvu pokaalikõlinaga hellitada küll. Nii julgeb ka siinkirjutaja tunnistada «Võimaliku kohtumise» üheks Vanemuise viimase hooaja õnnestunuimaks lavastuseks.
Vaataja valikuvabadus
Kunstnikul (Kristiina Münd) on õnnestunud luua mängukeskkond, kus publikul on võimalus valida, millises fiktsionaalses ruumis ta parasjagu tahab viibida. Nii võib vaataja vabalt paitada oma silmi taamale jääva silmapiiriga, samas on tal alati võimalik piirduda kammerliku ja intiimsema mängukeskkonnaga.
Üks ei hakka teise üle domineerima ning ühe teise sisse mahutamine pole samuti meelevaldne tegevus.
Pädaste mõisa kaunid vaated pole kunstlikult külgepoogitud ilupildid, vaid täiesti loomulikud osad lavastuse tervikpildis.
Paul Barzi näidendis kohtuvad kaks muusikaajaloo suurkuju, Johann Sebastian Bach (Raivo E. Tamm) ja Georg Friedrich Händel (Aivar Tommingas). Olemuselt meenutab Brazi «Võimalik kohtumine» Mart Kivastiku Viinistus ilmavalgust näinud näidendeid – mõlemal juhul on kirjanikud vürtsitanud tõestisündinud fakte ohtra fantaasiaga.
Nagu näha, on väljanopped mõlema rahvuse kultuuritegelaste biograafiatest tänuväärseks alusmaterjaliks osavatele suleseppadele. Ja ega olegi väga paha mõte pakkuda publikule midagi, millest kusagil ajukääru taga juba mõningased eelteadmised olemas.
Niisiis: Bach ja Händel, kes Raivo E. Tamme ja Aivar Tommingase esituses meenutavad Donald Petrie vanu torisejaid (filmist «Grumpy Old Men»).
Koomilised, iroonilised ja viimase erinevates variatsioonides ka omamoodi armsad.
Suurepärane duo
Tamm ja Tommingas moodustavad suurepärase duo, kusjuures oleks ebaõiglane üht osatäitmist rohkem esile tõsta. Tegelikult pole selleks vajadust ega võimalustki, sest tegelaskujud on väga erinevad.
Ühelt poolt Tamme tahumatu ja etiketireeglitest kodustamata Bach, kes suurema osa söögilaua taga veedetud ajast luristab austreid kugistada, teisalt oma elustiili ja loominguga koketeeriv Tommingase Händel.
Eraldi võetuina nad ilmselt erilisi emotsioone ei tekitaks, koos on aga piisavalt mõjusad. Ainuüksi mõlema grimasside ampluaa on jälgimist väärt, sest vanemuislastest suudab sellega üldjuhul hiilata vaid Hannes Kaljujärv.
Kui miski lavastuses üldse küsimärke tekitas, siis oli see Paaž (Helena Merzin), kelle puhul jäi selgusetuks tegelaskuju vajalikkus «Võimalikus kohtumises».
Lõpetuseks tahaks veel kellegi päevavalgusesse sikutada – peasüüdlase enda, lavastaja. Kuigi varasemate grandioossete vabaõhulavastuste eest on Raivo Trass pressis pisut sugeda saanud, jäävad negatiivsed alatoonid seekord kõlamata. Neid lihtsalt pole.
Teater Vanemuine, komöödia «Võimalik kohtumine»
• Autor Paul Barz, tõlkija Maarja Jakobson, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kristiina Münd
• Osades Aivar Tommingas, Raivo E. Tamm, Ao Peep, Helena Merzin
• Etendusel musitseerib Tartu Keelpillikvartett
• Etendus toimub Muhu saarel Pädaste mõisas
• Esietendus oli 29. juunil, järgmised etendused 4., 8., 12., 13. ja 14. juulil