fbpx

Teatrietendus valmib 160 proovitunniga


Eve Jaakson, Postimees

Üks näitlejate õudusunenägu võiks välja näha nii: etenduse alguseni on viis minutit, peaosaline mõnuleb aga pühas hajameelsuses kodus duši all. Vanemuise teatri näitleja Marika Barabanštšikovaga juhtus see päriselt, tõsi, juba mitme aasta eest.

Õnneks tunti teatris juba kümme minutit varem muret, kuhu Barabanštšikova jääb, ning saadeti auto tema koduukse taha. Ja õnneks koosnes etenduse publik vanematest inimestest, kes läksid saali tasa ja targu ning ei pannudki väga pahaks, et etenduse algus mõne minutikese viibis.

Mõnevõrra tavapärasemate apsudena nimetab Barabanštšikova vales kostüümis lavaleminekut või teksti äraunustamist. Kusjuures see on üks isemoodi unustamine: tekst on tegelikult ju peas, kuid näitleja kukub korraks rollist välja, kuhugi totaalsesse unustusse. Siis peab lavapartner oma kolleegi hädast välja aitama, talle kas sõna või teoga selle õlekõrre ulatama, mis jälle rolli sisse juhatab.

Barabanštšikova rõhutab, et ideaalis on teatritöö väga kollektiivne, suured egod teeksid elu üsna võimatuks.Salapärane amet

Näitlejatöö on üks neist elukutsetest, mida varjutab müstiline saladusloor. Tavainimene ju ei näe, kuidas etendused sünnivad, samas tõmbab see müstika vastupandamatu jõuga igal aastal sadu noori näitlejakooli sissesaamist proovima.

«Näitleja töö on üks lõpmata pikk tee enda ja maailma avastamiseks,» seletab näitlejanna oma ameti võlu ja ligitõmbavust. Barabanštšikova meenutab, et kuigi tema ei saanud esimesel katsel lavakunstikooli sisse ning õppis vahepeal Tallinna Pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist, ei tekkinud tal hetkekski kõhklust, et uuesti ei proovi.

Esimesest klassist saadik kooli näiteringis mänginud tüdruk lihtsalt ei tahtnud saada kellekski muuks kui näitlejaks. Soov oli nii suur, et ta mõtles: piisab kas või härra-teile-on-kiri-stiilis rollidest, peaasi, et teatrisse saab. Mõne ajaga need soovid muidugi kasvavad. Näitleja kohta ehk pisut üllatavalt sõnab Barabanštšikova, et väikseid rolle on tegelikult väga mõnus teha. Kuid lisab: vaid siis, kui samal ajal mängid teises etenduses mingit suurt ja kandvat osa.

Etenduse sünniprotsessiks on teatris ette nähtud 40 neljatunnist proovi. Kõik algab näidendi lugemisest. Barabanštšikova räägib, et ideaaljuhul on tekst lavastaja valitud (mitte mõnest teisest teatri osakonnast soovitatud) ning ta ise saab rollidesse valida täpselt need näitlejad, kes tema meelest sinna passivad.

Ideaalis saavad näitlejad teksti enne proove kätte, et sellega kodus tutvuda. Siis tullakse kokku ja hakatakse koos näidendit lugema. «Näiteks Mati Unt luges [esimeses proovis] üksi terve näidendi ette, tavaliselt kõik loevad oma rolli,» kirjeldab Barabanštšikova.

Üsna ruttu lisandub teksti analüüs ja siis mängimine. Umbes pool prooviperioodist on suhteliselt staatiline, siis lisandub lavaline liikumine ja parandatakse omavahelist kokkumängu. «See on keeruline, sest nii mugav on oma tooli peal istuda ja lugeda,» naerab Barabanštšikova.

Jõukust ei too

Vahel juhtub ka seda, et esietenduse ajal on mäng veel toorevõitu, koostöö pole päris paika loksunud. Siis on Barabanštšikova hinnangul õigem teha lööktööd ja jätkata proovidega kui lihtsalt loota, et küll asi aja jooksul paraneb.

Rikkaks näitlejatöö ei tee, Barabanštšikova sõnul kulutab tema kogu oma Vanemuisest teenitud palga Tallinna-sõitudeks. Elukaaslane Andres Dvinjaninov tegutseb ju pealinnas, nukuteatris. Näitlejanna möönab, et kõiksugu suvelavastusi ja seriaalinäitlemisi võetakse mängida suuresti raha pärast, ent muidugi võivad need pakkuda ka professionaalset naudingut.

Barabanštšikova ise on mänginud seriaalis «Õnne 13», sel hooajal näeb teda kodumaistes krimisarjades.

Näitlejatöö plussid ja miinused + Näitlemine on väga loominguline töö, loomingulisus aitab ennast leida ja maailma avastada. + Salaaustaja saadetud lilled või pisikese teatrikülastaja kingitud isejoonistatud pilt tõstavad näitleja tükiks ajaks seitsmendasse taevasse. + Kui kogu trupp ajab sama asja, tekib tohutut sünergiat võimaldav ühine hingamine. – Töö teatris muutub tihti eluks teatris, see võib aga teha veidi eluvõõraks. – Kriitikute negatiivsed arvamused võivad võtta loome- ja esinemisjulguse.