Loe

TEATRIAUHINNAD: parima naisnäitleja tiitel läks Vanemuisesse, parima meesnäitleja tiitel Draamateatrisse

Jaanus Kulli, Õhtuleht

Mis on need laused ja fraasid, mis eile rahvusvahelisel teatripäeval NUKUs kõige enam kõlasid. Loomulikult: „Tere ja head teatripäeva!“ Lüüakse klaase kokku ja ollakse rõõmsad. On ka põhjust. 27. märts on ainus päev aastas, kui nii palju teatrirahvast – näitlejaid, lavastajaid, kunstnikke ja lavataguseid jõude – üksteist näost näkku näevad ja vastastikku õnnitleda saavad.

Rein Raud ja tema kunstnikust abikaasa Rosita Raud on ühed esimesed külalistest, kes saabuvad, punasel vaibal pildistamas käivad ja klaase kokku kõlistavad.

Üha enam hakkab NUKU garderoob rahvast täituma ja juba tekib tropp ukse ette ning järjekord punasel vaibal pildistamise ja laualt vahuveini haaramise kasvab sekunditega. Silm tabab Harriet Toomperet ja Mait Malmsteni, kes tänavu mõlemad nomineeritud kõrvalaosatäitja kategoorias. Harriet Toompere Thessala lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“ (R.A.A.A.M.) ja Marfa Jegorovna „Ivanovis“ (Eesti Draamateater), Mait Malmsten aga Mihhail Mihhailovitšina „Ivanovis“. Vahuveiniga kaetud laualt haaravad Draaamateatri näitlejad pokaalid ja löövad tervituseks kokku. Ja siis väike suudlus. Klaaside kõlinat pole kuulda, sest rahva sumin on üle kõige. Intervjuusid nad paraku enne võitjate väljakuulutamist Õhtulehele anda ei soovi. Aga õnne soovida neile võib ikkagi. Ka nominatsiooni puhul.

Draamateater on tänavu mitmes kategoorias uhkelt esindatud. Kokku kuues nominatsioonis. Siinkohal on õige hetk haarata käisest Draamateatri juhil Rein Ojal ja küsida, kui uhke tunne on veel enne auhindade jagamist rahva seas liikuda. „Tõesti päris uhkelt ja ma olen selle üle väga õnnelik. Nais- ja meesnäitlejate nominatsioonis on meil kuskil kolm-neli kandidaati ja ma oleks häbematu, kui ma nüüd selle välja ütleks, keda ma neist kolmest-neljast eelistan. Aga ma siiski loodan – kuna nominatsioone on meil sedavõrd palju, et lavastajatest võiks saada näiteks Uku Uusberg oma „Ivanoviga“,“ ütleb Rein Oja.

Teatrirahvast aga tuleb ja tuleb. Helilooja Ardo Ran Varres, „Ugalast“ Peeter Tammearu ja Triinu Meriste, teatriliidust Riina Viiding ja Ain Lutsepp.

Tuleb ühelt poolt Hele Kõrve, naeratab, nagu teatris ikka, siin ja praegu, ning soovib kõigil teatrisse tulla, sest Hele sõnul tehakse Eestis lihtsalt sedavõrd head teatrit. teatrit.

Marko Matvere tabab Õhtuleht aga saali ukse juures, kes püüab talle omase näitlejameisterlikkuse ja tagasihoidlikkusega jääda täiesti märkamatuks ning tõdeb vaid, et tema tahaks kohe pärast etendust ära minna.

Õhtu kulminatsioonini – etenduse alguseni ja laureaatide väljakuulutamiseni on jäänud loetud minutid ja nüüd on rahvast juba sedavõrd palju, et raske on liikuda. NUKU fuajees on peegleid palju, kuid nüüd on need kõik hõivatud. Viimane lihv üle juuste ja viimane pune huultele.

Ja siis kõlab kell ning algab lavastus. Ning laureaatide väljakuulutamine. Poolteist tundi hiljem on enam kui tosin Theodori silma leidnud õnneliku laureaadi ja pidu võib alata. Ja nagu selgub, Rein Oja lootused ei täitunud.

Teatri aastaauhindu annab teatriliit välja alates 1961. aastast. Aastaauhindu jagatakse rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil eelmise kalendriaasta loominguliste saavutuste või pikemaaegse silmapaistva teatritöö eest). Auhinnaga kaasneb klaasikunstnik Ivo Lille loodud Theodori silm. Iga auhinna juurde kuulub ka stipendium.

***

Marian Heinat (Teet Malsroos) Marian Heinat: „Teatrielu muutub iga päev, mis tähendab, et tööd peab tegema iga päev.“

„Sellist tunnustust ma pole varem saanud, see on esimest korda. Päris tõsiselt, laureaadiks tõusta ma ei julgenud,“ ütleb Marian Heinat, kes pärjati parimaks naispeaosatäitjaks rollidega Bess lavastuses „Laineid murdes“ ja Kristi lavastuses „Beatrice“. „Sest teised nominendid olid väga tugevad, keda ma austan ja imetlusega vaatan. Ma tõesti tundsin, ainuüksi nominatsioon on minu jaoks juba kui auhind.

Tunnustuse kohta ütleb Marian, et ta ääretult hindab seda. Täna õhtul olen ma sõnatu, aga homme hakkan jälle otsast peale. See auhind pole ikkagi garantii, ta pole lõplik, et sellega oleks töö justkui otsa saanud, see on rõõmustav. Ühes hetkes on inimesed niimoodi arvanud ja ma olen neile selle eest väga tänulik, aga teatrielu muutub iga päev, mis tähendab, et tööd peab tegema iga päev.“

***

Martin Veinmann (Teet Malsroos) Martin Veinmann: „Johani roll oleks isegi lõpetuseks tubli tulemus. Aga ma ei kavatse veel lõpetada.“

„Eks ma ole neid auhindu varemgi saanud, aga kes neid kõiki mäletab,“ tõdeb Draamateatri vana kahurväge esindav Martin Veinmann, kes Johani rolliga Draamateatri lavastuses „Saraband“ pälvis meespeaosatäitja tiitli.

„Olen olnud parim noornäitleja, siis oli Lauteri preemia, siis oli Suur Vanker. Aga ega peale Suurt Vankrit polegi mu sülle ühtegi teatri aastaauhinda kukkunud,“ tunnistab ta. „Ega ma sellepärast eriti muretsenudki, et äkki ma saangi. Teater on ju omamoodi asutus, kus pole eraldi hindamisskaalat, kus töötaks meetermõõdustik. Et see on nüüd parem, et see hüppas seitse meetrit ja saab esikoha. Võib olla sel hetkel – ma mõtlen seda hindamist, oli „Sarabandi“ teema, et mis saab siis, kui hakkame lapsepõlve tagasi vajuma, et kaitsta end maailma julmuse ja surma eest, oli see mis kaalukaussi kallutas, Ingmar Bergman tüki filosoofia oli see mis kaalukaussi kallutas. Kui klassikast rääkida, siis me oleme ju rohkem harjunud hindama Tšehhovit ja tema imestust, et miks meil elus nii kehvasti läheb, sest venelasele on ju omane kõrge mõttelend. See imestus on Bergmanile täiesti võõras. Kellele on omane karm ja halastuseta maailm , et sa oled teinud pattu ja oled väärt minema põrgusse. Ja sul pole sellest pääsu. Ja see lahendus, mis meil õnnestus, et pääsu tõepoolest pole, aga ta ei tohi sult võtta ära eluisu, et midagi on veel võimalik – siis ehk see kõnetas.

Võib-olla siis sellise filosoofia väike koputus uksele selle võidu tõi. Rohkem ma ei oska midagi öelda.“

Auhinna kohta ütleb Martin , et ega ta veel täpselt saagi aru, mida see talle tähendab. „Praegu on raskus käes, aga ilmselt ta oli mulle väga vajalik. „Mäletan, kui oli Saluri „Külaliste“ esietendus ja Panso veel elas. Minu meelest läks mul väga hästi ja mõtlesin noore näitlejana, et oh, nüüd ma olen tegelane. Panso tuli mulle Kaubamaja ristmikul juhuslikult tänaval vastu ja ütles: „Noo, Mart, alustuseks väga tubli.“ Mõtlesin siis, et mis mõttes alustuseks tubli, mu eneseteadvus oli kuidagi häiritud. Nüüd ma mõtlen, et Johani roll oleks isegi lõpetuseks tubli tulemus. Aga ma ei kavatse veel lõpetada.“

(Õhtuleht, 28.03.2018)

28.03.2018