Teatriajaloo eneseirooniline lühikursus
“Teatriparadiis”
Autor Andrus Kivirähk, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, muusikalised kujundajad Ain Mäeots ja Toomas Lunge. Osades Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Liina Tennosaar, Kais Adlas.
Esietendus 27. veebruaril Vanemuise suures majas.
Teatrikriitik Reelika Reinomägi peab Kivirähki “Teatriparadiisi” haruldaselt heaks komöödiaks. Aplausi teenisid Vanemuise laval toimetajad ära iga paari minuti tagant.
Laval on kunagine esinäitleja Kaarel (Riho Kütsar), kes roostemineku vältimiseks “paneb natuke tragöödiat”. Temaga liitub Ants, samuti esinäitleja (Margus Jaanovits), ja erinevate klassikute sõnadega arutatakse elu igavuse üle paradiisis. Sest just seal käib tegevus – teatriparadiisis, eesti teatri pilve peal, mida juhatab igikiirustav Vanemuine (Andres Dvinjaninov), kelle ainus soov on oma Kungla rahvale kannelt mängida (väikese tasu eest muidugi). Uudis eesti kutselise teatri 100aastaseks saamisest nõuab aga tähistamist – tähistamist lavastusega – ja loomulikult arvab iga teatriajaloo Suur Lavastaja, et just tema peaks olema tähtsa etenduse lavaletooja.
Vaene Vanemuine peab saavutama kõigi rahulolu, ka nende, kelle arvates lavastus “võib olla või mitte olla, aga viina ja praeta sünnipäeva pidada ei saa”.
Nii siis lähebki, et lõpuks lavastatakse paradiisis kolme tükki korraga ja kaoses ajab iga Suur Lavastaja oma asja. Kutselise teatri isa Menning (Jüri Lumiste) nõuab rahvusliku tähendusega näidendit, juhtiv lavastaja Lauter (Hannes Kaljujärv) maailmaklassikat, sagimisest ja intriigidest kõrgemal seisev Vana Hirmus Ird (Aivar Tommingas) nõustub noorelt surnud ja seega lähiajaloost teadmatuses Altermanni (Ott Sepp) pealekäimisel lavastama uuesti “Kremli kellasid”. Teatriajaloo esinäitlejannad otsustavad naisliikumise ideest innustununa Erna (Helena Merzin) juhtimisel hoopis feministliku “Libahundiga” välja tulla.
Selle kõige tipuks üritavad legendaarne koomik Paul (Indrek Taalmaa) ja rahvalik krutskivend Ruts (Jan uuspõld) korraldada pidu ennast – ikka viina ja praega, nagu peab. Viina saab taevas aga venelaste pilvelt, kuhu saadikuna läkitatakse kana-laadsete inglite teatrikoolitamisega kimpus olev joviaalne Volli (Raivo E. Tamm) – tema ju Stanislavskiga sina peal, temale ikka paradiisis haruldast hundijalavett antakse…
Pärast hulka janti ja situatsioonikoomikat on kõik lavastused valmis ja Vanemuine laseb Menningul nimekirjast see välja valida, mida mängima hakatakse. Ja kõik on lõpuks rahul. Ka viina ja praadi saab.
Kes on kes? Rollidest
Kuigi “Teatriparadiis” on väga tugev tekst, on lavastuse suurimaks plussiks hoopis rollijaotus. Raivo E. Tamme ja tema suurepärast Vollit-Pansot on pea iga ilmunud arvustus kiitnud, kuid minu jaoks ei olnud Tamm etenduse täht. Pigem teenis kõige valjema naeruturtsatuse Aivar Tommingase torisev Vana Hirmus, kes villase pleedi lehvides oma pööningukambrist noort Altermanni juhendas.
Ka Ott Sepa Altermann oli kaugelt enam kui pelk abstraktsioon noorest näitlejast – Sepal õnnestus episoodilise kõrvaltegelasena teha nüansirikas ja etenduse käigus nähtavalt arenev roll. Tema miimika ja näoilmed on väärivad lähemat vaatlust, ainuüksi pilkudega mängimine on juba etendus etenduses.
Jüri Lumiste ja eriti Indrek Taalmaa on juba füüsiliselt niivõrd oma tegelaskujude nägu (vastavalt Menning ja Pinna), et neisse rollidesse on kedagi teist raske kujutleda. Ka Uuspõld üllatas positiivselt – tema senine närviline ja närviajav lavavulgaarsus on asendunud mingi sisemise rahu ja leebusega, mis moe- ja rahvamehe Rutsi kehastamiseks väga hästi sobis.
Lavastuse naisperega on asjalood kahjuks veidi kehvemad. Positiivsest küljest tõstaks esile Liina Tennosaare jõulist ja traagilist, Orleansi neitsina vallutavat Liina Reimani ja Kais Adlase lahendust tootsi-taaka kandvale Mari Möldrele (kuigi kõige meeldivamas mõttes naisklounlikkusest jäi vajaka, aga just seda on peetud Möldre isikupäraseimaks jooneks).
Kuid Merzini feministlik diiva Erna ja Barabanštšikova vulgaarselt nii lavapartnerite kui publikuga flirtida püüdev Aino rikkusid minu jaoks kogu ansambli. Kui Merzin ka saavutas mingisuguse rollihaarde päris etenduse lõpus mahamängitava “Libahundi” alul Tiinaks kehastudes, siis kaotas ta selle uuesti meestele peetud naised-on-nõus-kõike-mängima-kui-te-meid-vaid-austate-monoloogis, mis oli taas kahvatu üritus bravuuritseda. Barabanštšikova on aga juba viimases kolmes-neljas tükis, kus teda näinud olen, täpselt sedasama publikule keelt kõrva ajada püüdvat vingerdist mänginud. Lavastusest lavastusse sama kehakasutus, hääletoon, žestid ja näoilmed on juba muutunud nii häirivaks, et rikuvad kogu etenduse üldmulje.
Mis on mis? Lavastusest
“Teatriparadiis” on Kivirähk kogu oma headuses – teksti taga on näha suurt tööd enda käibemüütidega kurssiviimisel ja dramaturgi teatriajalooalased teadmised on aukartustäratavad. Samas ei eeldata mahukat taustateadmist publikult – teatrikaugele inimesele jäävad muidugi väga paljud naljad arusaamatuks, aga naerda saab sellegipoolest rohkem kui keskmist salongikömöödiat vaadates.
Tegu on tõeliselt naljaka tükiga – minu põselihased pole ammu niimoodi valutanud –, kuid ta ei pea selleks jääma. Tekstil on täiesti olemas sügavamad allhoovused – teemadena näiteks naiste positsioon dramaturgias ja sellest johtuvalt ka teatris (valikuid ei ole – naine on kas malbe blondiin või vamp, mõrvar või ohver või mängib hoopis poissi); Vanemuise teatri sisehõõrumised, kus direktor ilmselt tegeleks rõõmsama meelega millegi muuga, kuid järgemööda nõuavad tähelepanu draama, ooper ja ballett; eesti teatri üldine olukord, kus riik kehtestaks meelsamini isemajandamise, kuid hukkamõistuhirm ei luba; teatriajaloo müütide vaatlemine läbi (enese)iroonilise prisma, võib-olla isegi müüdilõhkumise taotlus (kuigi vaadates need pigem kinnistuvad) jne.
Kuid ma ei soovitaks neid allhoovusi ja Suurt Mõtet “Teatriparadiisist” otsima minna – see on liiga suur pingutus ja võib ära rikkuda elamuse tõeliselt heast komöödiast. Ja seda ei näe eesti teatris just tihti, nii et minu nõu oleks tähenduste järele urgitsemine jätta ja täiel rinnal nautida stiilset nalja.
* Autor nautis etendust koos teatripäeva tähistajatega 27. märtsil.