Teatri suurus kajab taevariigis

Enne teatriauhindade kätteandmist mängiti Kivirähki “Teatriparadiisi” esietendust.

Ain Mäeotsa lavastatud “Teatriparadiis” Vanemuise teatris on kingitus eesti teatri juubeliks. Eesti saja-aastase teatriloo kanged mehed ja naised toimetavad “Teatriparadiisis” oma inimlikus suuruses, pakkudes nalja ja äratundmisrõõmu.
Andrus Kivirähki teatritekst justkui ei pretendeerigi tõsisemale üldistusele, kuid nii on see ainult esmapilgul. Koomilisel kombel on tükis läbisegi fakte, inimestevahelisi suhteid ja teatrimüüte, mida autor vaieldamatult hästi tunneb ja koomilise parabooli kaudu edasi annab, luues nii ühe võimaliku lõbusa kokkuvõtte meie saja aasta jooksul käidud teatriteest.
Pilveparadiisis tegutsevad elust lahkunud teatrimehed ja -naised moodustavad omapärase ja tervikliku panteoni ehk siis Olümpose jumalateriiki jäljendava koosluse, kus vahel lahendatakse üsnagi argiseid ja lihtsaid probleeme. Juba “pilveparadiisi” hierarhia tipp, pilveteatri direktor Vanemuine (Andres Dvinjaninov) on hõivatud argiste asjadega – ta käib rahateenimise eesmärgil Kungla rahvale kannelt mängimas ega suuda seepärast kaasa mõelda teiste pilveasukate tõsisemate tegemistega.
Kivirähk toob esile ühe kunstis olulise nähtuse – kunstniku tunnustusevajaduse, mis kerkib ühel või teisel moel esile, kui “Teatriparadiisis” hakatakse tähistama eesti teatri saja-aastaseks saamist. Laval näeb suurte näitlejate Kaarel Karmi (Riho Kütsar) ja Ants Eskola (Margus Jaanovits) rivaalitsemist. Lavastaja Ants Lauteri (Hannes Kaljujärv) eestvõttel püütakse juubelit tähistada kompromissitu “Hamleti” lavastusega. Samal ajal on Kaarel Ird (Aivar Tommingas) saanud 20. sajandi ajalookäigust mitteteadva Theodor Altermanni (Ott Sepp) nõusse mängima peaosa nõukogude propagandatükis “Kremli kellad”.
Osa taevasse jõudnud mehi on aga silmitsi argisema murega – suur koomik Paul Pinna (Indrek Taalmaa) on koos rahvaliku koomiku Ruts Baumanniga (Jan Uuspõld) suures mures, kuidas saab suurt teatrijuubelit tähistada banketita, kus oleks nii napsi kui ka praadi. Seda pole aga taevas sugugi saada.
Mõni teatriajaloo tõeliselt suur tegija pole Kivirähki kujundatud pilveteatrisse mahtunud. Suurkujudest on vahest Priit Põldroos see, kes väärinuks panteonile paigutamist, aga mida teha mehega, kellel napib häid taustalegende?
Lavastuse tipphetkeks on suure teatripedagoogi Volli (Raivo E. Tamm) lavaleilmumine. Kui seni on ta täitnud oma missiooni, õpetades taevas näitekunsti andetutele inglitele, siis nüüdne tegevusearendus annab talle tähtsama ülesande – Volli peab minema venelaste pilvele, et sealt teatrijuubeli tähistamiseks kärakas kätte saada.
Äratuntav ja värvikas Volli jagab vaatajale mitmeid müüte ja “ajaloolisi fakte”. Oma koht on siin Stanislavski mantlil ja Volli joviaalsel naerul, mis publikutki nakatab.
Kahjuks ei ole kõik näitlejatööd Volli-esituse kõrgusel. Vahest kõige kahvatuma seltskonna moodustab naisnäitlejate nelik, kes otsustavad juubeliks välja tulla feministliku Kitzbergi “Libahundi” variandiga. Muud osatäitmised jäävad sinna vahele, kuigi esietendusel nähtud teatritegemise vaim lubab järgmistele etendustele tublit arengut. Mõte “Teatriparadiis” Vanemuise kavasse jättagi on teretulnud, sest nii jõuab publiku naerusest vastuvõtust toetust saanud lavastus tublisti paremaks loksuda.